Käisime jälle beebiga neuroloogi juures. Viimati käisime korralisel kolmanda kuu visiidil, aga tegime seda kogemata juba enne Kauri teise kuu sünnipäeva, nii et neuroloog ütles, ta ei saa nii vara veel teatud asju vaadelda, ning kutsus meid neljanda kuu paiku tagasi.
Kaur ikka veel ei kõhuta väga meeleldi. Alati hakkab nutma. Arst ütles, et selle vastu aitab ainult... rohkem kõhutamist. Et kerelihased tugevneksid. Küsis, kas laps juba keerab ka. Mina uhkelt, et kõhult seljale jaa, vastupidi veel mitte.
"See kõhult seljale on rohkem nagu äravajumine, kui lihased pole piisavalt tugevad. See pole see õige keeramine. Seljalt kõhule on see, mida me tahaks saavutada," ütles arst. Ma vajusin norgu.
Ta ise ka igapidi keeras ja pööras Kauri ning näitas, kuidas teda kõhutamise ajal masseerida ja aidata. Hoidis kõristit Kauril näo ees, et Kaur seda haaraks, aga sel hetkel Kauril polnud mingit isu kõristit haarata. Kui ta seda lõpuks tegi, siis nähtavasti mingi vale haardega, paluti harjutada temaga haaramist nii, et pöial vastanduks.
Ühesõnaga mina arvasin, et mul on superbeebi. Samas nagu tiksus peas, et pole ammu temaga ühtegi nö uue oskuse omandamist olnud. Et teeb nagu täna sama, mis tegi eile, iga päev. Kõhuli üürgab ja siis me korjame ta sealt ära...
Aga super-teistest-ees-professionaalse beebi asemel on hoopis veidi nõrkade kerelihastega beebi, kellega on vaja rohkem harjutusi teha. Missugusele emale seda kuulda meeldiks... Samas neuroloog on ülikena ja taktitundeline inimene ja väljendas kõike just nii, nagu ühele emale väljendada tuleks. Ja tore, et käime ilusti nendel ülevaatustel, saab proff asjal silma peale hoida ja õigel hetkel jälile, kui midagi on. Kahe kuu pärast läheme tagasi ka.
Veel võeti Kaurilt vereproov, et uurida, kuidas tal raua ja B12 vitamiiniga on. Selle võtmine polnud teps mitte lõbus lugu, nuttis teine haledalt minu süles. Kolm suurt ampulli lasti täis seda verd. Tuli välja, et rauaga kõik korras, aga B12 võiks hakata juurde andma, et tal endal juba depoo tühjaks jooksmas. Ostsin selle juba ära ja kaks korda päevas annan talle.
Kui mees meid auto peale korjas, olin veits pisarane. Eks palju parem oleks olnud kuulda, et beebi on arengus nagu mihkel teistest ees, kui et vajab järgi aitamist. Aga katki pole ju tegelikult midagi, saabki temaga rohkem ja teadlikumalt tegeleda.
Kõigi kõhutamise katsete peale on siiski ka päevadel peale arsti nutt kiire tulema olnud, aga nüüd siis võtame ära ja proovime nati aja pärast uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar