Tsirkusekaur

Käisime beebikesega beebide võimlemises. Oli täitsa meeleolukas. Meid oli kuus kuue beebiga, viis poissi ja üksainus plika. Kaurile muidu päris meeldis, eriti meeldis talle teisi beebisid jälgida. Ainult kõhutamiste ajal hakkas ta nutma. Lõpus pandi kõik beebid ringi keskele kokku koosolekut pidama, aga Kauril tuli jälle nutuvõru suu ümber ning ta pidi emme sülle rahunema tulema. Treener ütles, et küllap uusi muljeid on nii palju, et väsitas tita ära.

See, pluss talle tõesti ei meeldi kuigipalju kõhuli olla. Eks peab seda siis lihtsalt rohkem harjutama. Teised beebid olid küll väga arenenud ja osavad ja võimlesid nagu tsirkusekooli kasvandikud. Üks harjutus, mis hõlmas endas tita tõstmist ja saltodega enda ühele ja teisele õlale ning kuklale ning siis jälle mahapanekut, meeldis küll Kaurile ka. Tegime seda peegli ees ning ma nägin, kui rõõmsasti ta mu õlale jõudes naeris.

Et titad piima välja ajavad, tundub üsna tavaline olevat. Kaur tegi seda õnneks ainult riietehoius, veel enne saali minekut, aga tüdrukbeebi ajas piima ikka pidevalt, terve treeningu ajal välja. Ema aina koristas ja koristas ta järel, pihtides, et kodus pesumasin pidevalt huugab. Eks see on nii individuaalne ja meie läkakaur pole kõige ekstreemsem juhtum, kuigi päris suure hoolega teeb ta seda küll.

Mõtlen veel veidi, kas lähen sinna teinekord ka, või püüame kodus neidsamu harjutusi järele teha. Meil on ka joogapall olemas - seal oli, tita palli peal, päris palju harjutusi - ainult lasin ta peale sünnitust tühjaks lasta, et enam pole vaja. Võib vist siiski uuesti täis pumbata.

Samas Kaurile ikka oleks hea teisi beebisid näha ja nendega harjuda, ja üleüldse seltskonnaga. Mõni kord vast lähen siis veel, kuigi see on oma üheteistkümne euroga neljakümne minuti eest suht soolane.

Täna on päris tihe lumesadu, talv teeb veel ja veel tagasikäiku, piilub ukse vahelt sisse, et ha! Siin ma veel olen. Pikka jalutuskäiku täna ei teinud, ainult korraks Telliskivisse ja tagasi. Nüüd ootan juba oma kella kuuest juuksuriaega. See on mulle nagu kohvikuskäik: loen uusimaid ajakirju, joon kohvi (enamasti teen endale ise kaasa, salongi oma on liiga mõru), boonuseks keegi tegeleb mõnusasti juustega. Mul läheb seal keskmiselt kaks tundi ning eriti peale lapse sündi naudin neid käike täiega, sest kui tihti ma ikka mitmeks tunniks üksi kuhugi lebotama saan?

Ja reedel tuleb üle minu esimene emapalk! Riik maksab mulle, et oma last armastaksin ja kasvataksin ja maja läikima lööksin. Elame ikka heas riigis küll. Ka seda postitust kirjutan siin praegu riigi raha eest.

Tsirkusekaur siin kõrval oma tekil on kuidagi mängukaare otsast kätte saanud krabiseva beebiraamatu, mille talle sinna kõlkuma panin, ja närib seda nüüd hoolega. Raamatukoi :D