Ikka üks rind korraga

Kaur saab kõhutamises moraalset ja füüsilist tuge

 

Meil sai mehega eile 15 kuud koos oldud. Sain selle puhul ilusa lopsaka kimbu valgeid krüsanteeme.

"Viisteist kuud, see on juba peaaegu terve eluaeg!" ütlesin mehele unistavalt. Ta ajas silmad suureks.

"Kas see tähendab, et sul kopp ees?"

"Muidugi mitte, see tähendab, et ma olen uhke. Me juba max pikaajaline paar."

Päeva esimene pool eile tibutas vihma, nii et jalutades mõtisklesin, kus küll oma raamatut lugeda nagu tavaliselt väljas, eriti kuna mul on käsil uus põnev romaan "The good liar", mida juba kibelesin jätkama. Leidsin Telliskivis kuulutusteseina ja poetänava vahel varjualuse koos jalgrattaparklaga, kuhu sain oma käru parkida ja kakskümmend minutit lugeda, Rimi cappuccinot juua ja vankrit kiigutada, enne kui Kaur virgus ja andis teada, et tegelikult võiks ikka koju minna. Vahetevahel piilusin kuulutusteseina, mis andis teada erinevatest teatrietendustest ja kontsertidest, ning minus tekkis jälle suur tahtmine kuhugi minna, midagi kultuurset teha, midagi kogeda... nagu mul Telliskivi kandis alati tekib.

Õnneks läheme juba sel laupäeval Tiinaga teatrisse, juhhei!

Kui õhtul peale mehe kojutulekut päike välja tuli, tundsin mina ka energia tõusu ning sättisin end trenni. Tahan väga uuesti ree peale tagasi saada peale koroona tekitatud pea kahenädalast pausi. Kaks korda olen nüüd käinud ja teinud seni vaid kardiot, jõudu veel mitte. Ei taha üle pingutada, lähtun põhimõttest, et parem varblane peos kui tuvi katusel.

Mees jõudis minu äraolekul Kauril pudelitoidust kõhu täis sööta, ja võib-olla sellepärast ta enam rinnast nii huvitatud polnud. Natuke sõi, siis hakkas virisema, nii et isa viis ta magama. Öösel ärkasin korduvalt oma suurte pakitsevate rindade pärast, kust piima lekkis. Kaur magas nagu miška ega näidanud üles mingit rahutust. Ta vist olekski täna öö läbi maganud. Aga pool neli võtsin ta ise rinnale. Ühe rinnaga ta mind veel pooleldi aitas, teise rinna ajaks oli magus uni taas võimust võtnud. Tean nüüd, et suruda kunagi ei tohi, kui beebi süüa ei taha (lugesin hiljem, et tissistreigi puhul kindlasti kohe ei tohi vägisi last rinnale suruda, sest see suurendab ta vastumeelt veelgi ning on kaitsetu beebi suhtes paha), seega panin ta tagasi voodisse ja keerasin teise, pakitseva rinnaga taas magama. Ilmselt see on üks neist juhustest, mil oleks kasuks tulnud rinnapump, ainult et ma väga ei tunne, et ma üldiselt ühte vajaks. Kuidas aastatuhandeid on ilma nendeta hakkama saadud? Pigem see annab kehale vale signaali, et vaja veel toota, ma arvan.

Ilmselt kui ma tööl käiks, siis pump võiks olla vajalik, pumpaksin töö ajal Kaurile vajaliku piima välja ja järgmine päev saaks seda talle päevasel ajal anda.

Igatahes nüüd jõudis mees vaevalt mulle ilusa latte tuua ja tööle hiilida, kui Kaur eriti pakitseva rinnaga peaaegu ühele poole sai ja mulle taas rinnale magama jäi. Mis seal ikka, teine rind jääb taas oma korda ootama, tulin hoopis elutuppa ja seda postitust kirjutama. Las magab, nagunii magab ta ilmselt ööpäevas paar tundi vähem, kui peaks, sest ma pole seni kindlat ajagraafikut järginud. Nüüd vaikselt tahaks hakata ning juhuslikult teeb ta täitsa omal algatusel juba päeva esimest uinakut. Mulle aga ka meeldiv vaikselt oma toimetusi teha ja päeva alustada.