Jälle tööl!

Mõtlesin ükspäev, et õieti võiks jälle käe valgeks teha töötamisega. Ideaalne keskkond selleks, mida olen ka varem väga edukalt kasutanud, on Goworkabit. Enamasti kui ma seal kuhugi tööotsale kandideerin, siis ka saan. Seal on väga mõnusasti võimalik valida endale sobivaid tööampse, vaadata mõistagi töö sisu (mina valin klienditeenindusega seotud ampse, aga olen korra käinud ka näiteks öösel poes inventuuri tegemas), tunnihinda, töötunde...

Vaatasin, et mul pangaarve vajaks natuke värskendust, sest ehkki olen oma emapalgaga rahul, tuli esimesel kuul see üle alles poole märtsi arvestuses. Esimese täispalga saan alles mais.

Mees oli ka varem öelnud, et kui tahan millalgi mõne tööampsu teha, siis tema saab kodukontori päeva teha ja Kauri vaadata. Nüüdne aeg isegi seda ei vajanud, sest käisin tööl pühapäeval, mil tal nagunii oli vaba, ning terve see nädalavahetus oli meil plaanideta jäänud, sest planeeritud Lätis-käik ilma tõttu ära jäänud.

Mul oli ka tahtmine jälle korraks oma päeva millegi töisega täita... võib-olla siis hiljem jälle naudiksin rohkem oma vaba graafikuga päevi beebiga kodus.

Ja viimaks mõjutas mind kaudselt see, kui ressursirikas mees alati on. Tal on põhitöö, aga ta tegeleb alati saja asjaga veel ja teenib lisa. Küll ta valmistab ise kimchid ja müüb sõpradele, küll parandab arvuteid või teeb kodulehti. See on üks tema omadusi, mis mind kohe alguses võlus: et ta on nii toimekas, alati teeb midagi ja alati leiab võimalusi. Tean, et mis iganes meil kunagi juhtuks, hätta me temaga ei jääks. Tal on isegi peas tagavaraplaan, mida ta saaks teha, kui tal äkki poleks praegust tööd.

Üks hommik hakkas ta tööle minema, kui äkki uks uuesti käis, ta tagasi tuli ja köögis sobrama hakkas.

"Kolleeg tööl jauras, et tahab osta sibulalõikurit," teatas ta mõne hetke pärast võidukalt, "ja mul tuli meelde, et meil ju on see, täitsa kasutamata!"

Ta tõstis üles veel karbis sibulalõikuri, mille üks sõber oli meile andnud, sest tal oli üle, ja mida me polnud kordagi kasutanud. Selle müüs mees siis kontoris maha.

No alati leiab mingeid võimalusi :D

Mul ka nagu tiksus peas, et tahan ka juurde teenida. Kui tunneks, et kuu lõpus pole väga raha, siis ei tahaks lasta mehel toiduarveid kinni maksta, vaid pigem teeniksin ise juurde. 

Niisiis laupäeva õhtul võtsin Goworkabiti lehe lahti, kandideerisin ühele kohale, ei maininud mehele sellest sõnagi, enne kui kindel polnud, ja läksin trenni. Trennis juba sain sõnumi, et mind valiti. Siis kirjutasin mehele ka, et kalliiis...mis sa arvad, kui ma homme läheks. Mees oli õnneks kohe nõus, sest suuremaid plaane meil tolleks pühapäevaks polnud kui koos beebiga ujumistundi minna. Minu töötunnid olid ka idekad: üheteistkümnest kuueni. Väga hea sobiva pikkusega päev.

Issand, ma tol ööl ei maganud kohe üldse. Nii närvis olin jälle tööle mineku pärast, kuigi see pidi olema vaid üks päev. Võtsin netist selle toidukoha menüü, kuhu ettekandjaks mind oodati, ja hakkasin öösel last toites seda pähe õppima ja muuseas guugeldama, mis mõned toitude nimetused ja kastmed üldse on. Olgu, mitte ainult mõned, vaid pooled. Kõik kõlas nii võõralt! Mees püüdis mind öösel rahustada ja turvaliselt kaissu võtta, kuid uinuda ei suutnud ma siiski.

Hommikul viis mees mind sinna toidukohta ära, ise sõitis otse edasi beebiga ujuma. Mul oli veidi kahju meie ühisest koos veetmata pühapäevast, mõtlesin, kui tore oleks nüüd kõik koos basseinis sulistada, mitte siin võõras kohas teha midagi, millega ma juba kuus aastat pole tegelenud - nii kaua aega tagasi olin viimati ettekandja. Aga no näete, kohe efekt olemas, hindasin meie tavalist vaba aega jälle palju rohkem.

Kohapeal selgus, et poleks maksnud üldse nii närvis olla. Mu ülemus oli asjalik, seletas, mis teha vaja, ja hakkasime inimesi ootama. Küsitlesin teda veel risti-põiki menüü kohta, et teaksin sellest kõike, ja seda läks hiljem paari kliendi küsimuse peale vaja ka. Siis oli hea meel, et olin eeltööd teinud, muidu tobe tunne lauas. See pühapäev aga osutus väga aeglaseks pühapäevaks ning tihti oli hoopis palju ootamist. Oleksin eelistanud isegi rohkem tegevust. Kella kolme paiku küll tuli kerge tramm ja siis vuhtisin mina muudkui letist tellimusi võtta, vahepeal jooksuga laudu koristades või oma lauateenindusega laudade juurde kiirustades. Päris kiiresti pidin kassasüsteemiga tuttavaks saama, aga no ma olen asjalik ka :) Raskemad asjad valmistas nagunii ülemus ise. Näiteks lattede tegemist ta isegi ei hakanud mulle õpetama, ütles, et ühe päevaga seda selgeks ei õpi nagunii. Ma oma varasemas töökohas Viljandis kuus aastat varem olin küll sarnase masinaga iga päev piima vahustanud, aga ma olen ära unustanud! Tegin nüüd enda jaoks paar korda lattet ja see tõesti ei olnud üldse rahuldavalt vahus. Peaks huvi pärast Youtube'ist videosid vaatama, et kuidas see käiski. 

Kella kahe paiku vajusid mulle sinna sisse üks kena mees armsa beebiga - mees tõi lapse sööma. Meil oli ka kunsttoidu variant olemas, aga mees tegi seda minu rindade pärast - et need seitsme-kaheksa tunniga ei plahvataks. 

"Lattepiima vahustamiseks tuleb topsikut hoida kalde all ja siis lihtsalt liigutad edasi-tagasi," ütles mees blase näoga.

"Kuidas sa seda veel tead?" 

Mees olevat käinud kunagi baristakoolitusel. Noh, ta lihtsalt teab kõigest kõike. Väga praktiline inimene.

Igatahes kliendid seal kohas olid väga kenad, ei ühtegi halba kogemust mul. Sain isegi kümneka jagu tippi... Meenus jälle üks suur boonus ettekandjatööl, milleks on jootraha. Koju jõudes laotasin oma jootraha suurelt nähtavale kohale, mees vaatas kadeda näoga. Viljandis ettekandjana töötades olin ka alati nii teinud. See andis sellise rahulolutunde mitu korda, mitte vaid jootraha saades. See tekitas rikka tunde.

Selle koha ülemus ütles ka, et mind peaks edaspidigi tagasi kutsuma, kui töötajatekriis on. Leppisime kokku, et kui mõlemale poolele sobib, siis edaspidigi. Aga jälle, mind enamasti kutsutakse Goworkabiti kaudu tehtud otsadele tagasi ja enamasti pakutakse sealsamas ka püsivat kohta, kui ma vaid tahaks. 

Kokkuvõttes olen nii rahul, et käisin. Sain palka, sain tippi, sain jälle töömaitse suhu. Ja meest tuleb jälle megalt kiita, sest nad said Kauriga nii hästi kahekesi hakkama. Polnud probleemiraasugi. Käisid sõpradel külas beebit näitamas, ujumas, jalutamas. Andku jumal kõikidele lastele selliseid isasid :D