Koroonapäevik

Lõpuks, peale kahte aastat, on koroona ka mind kätte saanud. Natuke naljakas, et olin varem nii palju väljas, suhtlesin tööl saja inimesega päevas, käisin kogu aeg kohvikus ja mitu korda nädalas kinos, ning külge midagi ei saanud. Küll aga sain selle külge nüüd, kui olen suurema osa ajast kodus ning käin siseruumidest vaid toidupoes ja trennis. Okei, koroona korjasin külge ilmselt siiski kas beebivõimlemisest või juuksurist, sest just nendes kohtades käisin viis päeva enne pühapäeva, mille õhtul sümptomeid tundma hakkasin. Aga lõppeks vahet polegi. Minu jaoks on ta endiselt enamike inimeste poolt lebolt läbipõetav ülemiste hingamisteede viirus, mis poleks kunagi pidanud saama nii palju tähelepanu, kui ta sai, ega röövima mitu aastat meie kõigi vabast elust.

Üldiselt polekski saanud minu elus olla paremat aega selle läbipõdemiseks kui nüüd lapsega kodus olles, kus see ei häiri minu tööelu ega sunni minu pärast hulka inimesi isolatsiooni - minu töö juures oleks vähemalt varem, suurema paanika ajal, juhataja haigestumine tähendanud suht kindlalt pisikese poe kinniminekut mõneks ajaks - ainult et ühe asja pärast on väga kahju. Homme peab mu ema oma suurt juubelipidu ja ootasime seda mehega väga, et sinna sõita. Meil oli kinni pandud hotellituba Tartus, valmis juba varutud isegi vannipommid, et seal vanni nautida. Mängisime mõttega sõita Lõuna-Eestisse juba päev varem, Suurel Reedel, ja ööbida reede õhtul veel kuskil teises kohas. Ootasime sugulaste nägemist üle pika aja, rääkimata oma lähemast peremullist ja õdedest. Aga nüüd jäi see kõik suurema jututa ära, mis on väga kurb ja millest mul nii kahju.

Mul endal on nüüd, reede õhtuks, kõik haigussümptomid põhimõtteliselt kadunud. Palavikku pole, nina on täiesti lahti (tõtt-öelda on mul vähem nohu kui tavaliselt igapäevaselt) ning kurk ka ok, ainult aeg-ajalt kergelt ajab köhatama. Aga kui ma vähegi saan, siis ma ei köhi, siis ei saa seda köha ka kuidagi tekkida. Esiteks oleks jube tüütu ja teiseks ajaks öösel köhides see äkki kõrvalvoodis magavat beebit üles, mida ma ei taha. Ei viitsiks öösel jälle magama kussutada.

Küll aga jäi paar päeva peale mind haigeks mees, õieti hakkas tal pihta eile. Täna on tal palavik ja ajab ka köhima-nuuskama. Kahju teisest, püüan tema eest hoolitseda, aga seda raske teha, kui pidevalt on rinna otsas nuttev laps, mistõttu ma parajasti liikuma ei saa, et talle tassi teed või suppi teha. Loodan, et mehel homme juba parem. Hea ööuni peaks kaasa aitama. Ainus, kelle pärast mul tegelikult mure on olnud, on beebi. Tema sai siin nädala sees palaviku, ilmselgelt hakkas minu viirus külge. Püüdsin küll teda mitte musitada ega temaga väga rääkida, aga sellest polnud tolku. Ei oleks võimalik, et talle see ei nakkaks, kui minul on ning me päevad väga ligidal koos veedame. Ja jummel kui raske oli teda mitte musitada ning mitte temaga jutustada. Tundus, et ta ise muutus siis ka vaiksemaks ja tõsisemaks, et miks emme niisugune on... Aga võib-olla oli ta vaikne vaid oma palaviku pärast. Mitu ööd oli ta viril, ärkas palju ja nuttis kurvalt. Mees pani talle palavikuküünalt tagumikku, tema sellest vaimustatud ei olnud, nuttis ja kakas mähkimislauda täis, vaeseke. Nii raske oli oma beebit niimoodi näha. Ta oli nii tõsine, täiesti enda vastand. Esimene hommik, kui tal palavik ära kadus ja ta meile jälle naeratas, oli selline kergendus.

Nii et jah, kuigi tervete täiskasvanute jaoks on koroona minu arvates ausalt väheoluline haigus ning poleks pidanud kunagi saama nii palju paanikat ja häbimärgistamist enda ümber, siis oma neljakuuse beebi puhul ma pabistasin küll. Aga oleksin pabistanud, misiganes viirus tal oleks olnud. Õnneks tundub, et praegu tal juba okei, igati rõõmus ja naeratav jälle teine ning otsaesine kenasti jahe. Ainult et söömise asemel nutab päevasel ajal juba kaks päeva. See ajab mind päris endast välja. Näen, et ta on näljane, imeb oma käsi, aga sööma ei hakka. Rinna juurde paika sättides nutab nagu metsaline, näost punane. Suure hädaga natuke sööb, siis jälle nutab. Vahel sööb kohe pikemalt, ma juba hingan rahulikumalt, siis teise rinna juures jälle sama lament. Ei olnud tal ühte kindlat külge, millel ta lamada poleks tahtnud, vaid jamas mõlema rinnaga vaheldumisi. Ja siis vahel, lampi, jälle sõi. Jumal, kuidas see närve sõi. Me lihtsalt ei saanud aru, mis tal viga. Mees igati võimles ja trikitas temaga, krooksutas, paitas ja masseeris, aga maha rinna juurde langetades paaniline nutt jälle. Võtab mees ta enda sülle istuma - tema süles on naeratav õnnelik laps, kes lobiseb suure suuga. 

Oi ma olen need kaks päeva närviline ja pahas tujus olnud. Lausa pelgasin neid söögiaegu. Aga vot öösiti pole midagi, sööb nagu miška ja läheb kohe spatti tagasi. Seal ei ole mingit järjepidevust ning mingit põhjust me välja mõelda ega välja guugeldada ei suutnudki. Ainult närvis suutsin olla.

Tundide kaupa nutu kuulamist teeb seda inimesega. 

Nüüd õhtul ta jälle ühest rinnast natuke sõi ja langes jälle hüsteeriasse. Mina juba jätsin ära islandi sambliku tee joomise, et äkki on see rinnapiima maitse kibedaks teinud või midagi... ilma mingi nähtava tulemuseta. Siis torkasime lapse vanni ning peale seda sõi ta täiesti rahulikult, täiesti armsalt ja juba poolunes umbes kaks tundi jutti. No mine võta kinni. Vast sai siis lõpuks päevase normaalse koguse kätte.

Nüüd poisid juba tuduvad magamistoas ja mina lähen käin ka pesus ära ja mõtlen, kas olen juba unine või on tahtmist mõne Netflixi rämps-reality jaoks. (Ilmselt see viimane.)