Meie tagaaias on praegu Kauri lemmikkoht kõhuli olla. Tavaliselt mina veel kükitan sinna batuudi juurde ja laulan talle laulukesi, et tähelepanu köita, et ta oma pead ilusti kõrgel hoiaks.
Ühtlasi hakkas Kaur keerama seljalt kõhule! Seda on ta teinud nüüd täitsa ise paar korda. Mu rõõm oli suur! Näha, et lihased arenevad ning järjekindel töö temaga on vilju kandnud. Küll ei saa ta peale kõhuli jõudmist veel päris kätte oma kõhu alla jäänud käsi ning jääb jalgadega siputama ja dramaatiliselt karjuma, aga küllap ka see tuleb.
Mees uuris ka välja, kuidas beebi pöörama hakkamist toetada ning treenib teda, pannes ise ühe beebi käe üles ning siis pepust teda toetades, nii et laps ise pöörab ja käsi jääb juba eos kõhu alt välja. Teine käsi "on juba beebi enda probleem", ütles mees ja vaatas rahulikult mardika siputamist.
Pean tunnistama, et osa minust, see looduslapselikum hipiosa, ei paneks üldse ise last keerama, vaid ootaks, kuni ta täitsa ise seda teeb. Ei paneks teda võib-olla kõhuligi, vaid... ootaks, millal ta ise sinna end keerata oskab. Aga ma ei julge seda riski võtta, et pärast on laps motoorika-alaselt maha jäänud. Kindlam tundub praegu möllata ja mässata, et tema arengule oleks hea vundament laotud. Siiski ma ei tea, kas lapsega, keda nö ei treenita, ka midagi valesti oleks. Saavutab oma verstapostid vast natuke hiljem, aga mis sellest tingimata halba on?
Jah, kuigi südames ma nii arvan, siis seda riski enda lapsega võtta ei julge. Eriti kui neuroloog soovitab ja südamele paneb palju-palju teda kõhuli panna ja nii-naa masseerida.
Igatahes üks asi, millega meil küll probleeme ei tule, on kõne areng. Ta lobiseb, kääksub ja kiljub iga hetk. Tavaline on, et veeretan vankrit mööda tänavat ja vankrist kostab loba. Igal vabal hetkel ta puristab ja puhub tatimulle, mis pidavat ka olema täitsa tavaline ja vajalik kõne arengu osa.
Ka sel ainsal korral öösel, mil ta ärkab ja süüa tahab, ta nüüd ei alusta nutuhäälitsusega, vaid peale matsutamist, kui ma veel pole end üles ajanud ja teda rinnale tõstnud, ütleb kaebliku häälega aguu! ja aguu! Ta oskab end nüüd väljendada ka teistel viisidel peale nutu!
Üks hommik mees tõstis lapse enda rinnale istuma ja ütles talle: "Hällou!"
"Äuou!" vastas Kaur.
Vaatasime mehega suurte silmadega üksteisele otsa. See oli selge matkimine ning meie jaoks väga tähtis hetk.
Mees hakkas muudkui korrutama hällousid, aga rohkem Kaur ei matkinud. Pealegi soovitasin mina kõrvalt kohe öelda midagi eestikeelset, sest meil kasvab eesti laps.
Iga kord, kui talle ette loen, siis ta hakkab mulle kaasa lobisema. Jään vait, et Kaur, mis sa mulle räägid? Jääb ka Kaur vait. Ta vist mõtleb praegu, et dialoog käib üksteisest üle rääkides :D
Teine hommik lobisesime mehega veel voodis, kui Kaur ütles oma voodikesest nagu inglise keeles: "Oh no!" Hakkasime koos naerma. Nagu tal oleks ootamatu kakarünnak tulnud või midagi.
Või arutasime õhtul, et Kaurike pole täna üldse läätanud, täitsa nutuvaba päev olnud. Kaur mu süles, hästi vaikselt ja nagu ohates: "Lää..." Ütles seda silpi, mitte ei nutnud.
See on nii võrratu kogemus, näha pealt, kuidas lapse kõne areneb ja kuju võtab. Kuidas väikesest nutvast pambust saab väikene inimene. Ennast on seitse kilo, aga kui palju sinna seitsmesse kilosse mahub! Läätamist, kätega vehkimist, laia naeratust. Ajab piima välja kahe beebi eest ja puuksutab, nagu mängiks trombooni (alailma võib meie majas kuulda ühe vanema karjatust: "Aaahhh!" ja teine siis teab, et on vaja läkarätti visata, sest Kaur on just enda ja selle konkreetse vanema piima täis ajanud).
Ma ei tea, kas meile sattus lihtne laps või me oleme ise lihtsalt rängalt profid lapsevanemad (ilmselt see viimane), aga ma olen puhanud ja värske ning saan vist rohkem unetunde kui enne lapse saamist. Mul on tõesti nii palju, mille üle tänulik olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar