Appi, kui hea on olla. Nii soe ja sulnis. Ja ma ei pea kuhugi minema, saan oma pisikese poisiga päevi väljas veeta, põimides sinna vahele mõned toitmised, mõned jutustamised, mõned massaažid ja palju musisid talle. Ta ei vaja veel palju.
Täna on ekspressipäev! Tahtsin Kauri hommikul sülle võttes kostitada lehelugemisega, nagu varem tegin, aga enam seda teha ei saa. Ta tahaks seda lehte kohe kätte saada, närida ja puruks rebida, ja hakkab virisema, kui ta seda ei saa. Nii kui ma isegi tema süües ise vaikselt loen ja ta lehekrabinat kuuleb, pöörab ta end ringi, tõstab pea ja hakkab kätega roobitsema. Emme, anna! Tahan!
Igasuguseid raamatuid on nüüd talle ette võimalik lugeda vaid nii, et tal pole võimalust neid kätte saada. Mitte et mul kade meel oleks, et katsub, aga ta tahab neid kohe rebida ja süüa. Saan lugeda nii, et tema on näiteks mähkimislaual ja mina seisan seal kõrval, või et tema on oma tekil ja mina istun seal kõrval.
Täna saab meil mehega kuusteist kuud koos oldud! Me oleme siiamaani tähistanud iga kuud, kordagi pole ära unustanud. See on lihtsalt väike ime, kui kohtud oma hingesugulasega, ja me kavatseme seda vist kogu ülejäänud elu iga kuu tähistada :D Lahe oleks ju.
Tegelikult üks kuu mul vist polnud enne meeles, kui mees ütles, ja siis ta märkis dramaatiliselt: "Nii see algabki..."
*
Kuna Kaur jäi eile väljas jälle otse enne kodu lähedale jõudmist magama, kärutasin ta taas aeda, kus ta magas poolteist tundi veel. Mina panin lahtised kingad jalga (esimest korda sel aastal), nautides oma ilusat uut mündivärvi varbaküünelakki (mehe värvitud), istusin rippkiiges ja lugesin John Grishamit. Vahetevahel tõusin, et aidata hädast välja mururobotit. Mees, kes meie ühistus peamiselt asju ajab, oli mururobotit enne saatnud vaid eesaeda, tahtes lasta tagaaia ilusatel lilledel olla. Las loodus ka elab, eksju. Putukaväil. Aga nüüd kasvas rohi ikkagi nii kõrgeks, et vaja oli robot peale saata. Ja nüüd on tollel seal tükk tegemist ja ta jääb alailma kuhugi kinni ning saadab mehele ja naabrinaisele telefonile sõnumeid, et aita mind välja, isand! Nüüd sain aru ka, miks tal seal aias erilist progressi ei paista olevat - ta jääb kinni keskmiselt iga veerand tunni tagant ning kui keegi appi ei lähe, jääb sinna nukrutsema tundideks, ja muru aina kasvab.
Eile siis sai ta natukene tööd ka teha, kuna mina päevitasin sealsamas ning käisin teda kogu aeg uuesti tööle aitamas. Mõnus oli vaadata tema rahulikku vaikset tegutsemist, põrises madalalt ja mugis võililli. Kerged rajad jäid järele, kust ta läbi käis.
Elame ikka max mugaval ajal küll, kus tehnoloogia kõik vähegi tüütumad tööd enda kanda on võtnud.
Õhtul läksime avasime rannahooaja. Vette kastis end küll ainult mees, meie Kauriga ilulesime niisama. Mina käisin kiikumas ja Kaur lesis teki peal, sellal kui mees teda kõditas ja lõbustas. Kaur kiljus ja naeris suurest õnnest, issi päikseprillid peas. Kummardusin üle nende ja mõtlesin: see ongi õnn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar