Hiigeltuulikud ja tilluke mina

Hiiglaslikud tuulikud

Ühe nädala Ekspressis oli artikkel Kohtla-Järvest ja selle kunagise elust pulbitseva tööstuslinna allakäigust, tühjenemisest. Mulle pakuvad sellised piirkonnad väga huvi, nendest on nii põnev läbi sõita või jalutada. Ise seal elada ei tahaks, aga pakuvad sellist tööstusromantikat. Hoopis teistmoodi romantika kui näiteks Haapsalus (muuseas, tahaks Haapsallu!), aga romantika ikkagi. Mis seal kunagi oli ja mis on nüüd. Kuidas elu koondub ainult keskustesse, sinna, kus on tööd ja võimalusi, ja mahajäetud piirkondadesse jäävad oma päevi veeretama pensionärid või lootuse kaotanud, enam isegi mitte tööd otsivad inimesed.

See osa minust, mis viimase aastaga on oma tähelepanu teravdanud kinnisvarahindade peale, mõtleb alati, kui odavalt saaks sellistes Ida-Viru linnakestes korteri. Tallinna kinnisvarahinnad on taevastes kõrgustes ning nii meelitav oleks osta kuskile võileivahinna eest korter. Ainult et võileivahinnad on seal muidugi põhjusega: selle korteriga pole suurt midagi teha. Kui ise seal elaks, mis seal teha? Rääkimata trööstitust ümbrusest. Kui tahta välja üürida, siis kes üüriks? Njah. 

Kinnisvara puhul loeb, jah, peamiselt asukoht, asukoht, asukoht. 

Igatahes mul tekkis tahtmine kuhugi sellisesse piirkonda jälle uudistama minna ja panin mehele ette sõita Paldiskisse. Parajasti meie sisse sõites peatus rong, mis õhtuseid Tallinnast töölt tulijaid tagasi tõi. Neid tuli sealt rongist välja selline hulk, et... Näitab hästi, kuhu sealt tööl käiakse.

Aga mereäär oli ilus. Kõrge rannik ja meeletu tuul. Seda tuult oskavad nad ka õnneks ära kasutada: natuke maad eemal on tuulepark. Mehele hästi lähevad korda igasugu taastuvenergia teemad: päikesepaneelid, tuulikud jne. Läksid juba ammu, nüüd, peale vajadust Kremli orkidele koht kätte näidata, lähevad veel rohkem. See ilmselt ongi tulevik, kui tahta energiatootmises autonoomsust. Igatahes läksime tuulikuid lähedalt ka vaatama ja jumal, kui suured nad on. Hiiglaslikud. Meenutasid õudseid tulnukaid filmist "Arrival". Ise tundusin seal kõrval nagu putukas.

Kuna mehe vanemate kunagine suvila Laulasmaal jäi tee peale, keerasime ka sinna sisse, ja ta rääkis mulle oma lapsepõlvest ja sellest, mis teed pidi ta kuhugi rattaga oli sõitnud, kui tahtis kiiremini saada. Kujutasin ette varateismelist kallist rattaga vuramas. Kunagist suvilastest koosnenud piirkonda on ka hakatud üles vuntsima ning enamik on seal juba päris elumajad. Hinnatud piirkond Tallinna lähedal.

Kui sa oma mõtteid juba kinnisvarale oled fokusseerinud, siis hakkad igal pool ainult seda tähele panema!