Olen viimastel päevadel Kaurikesele palju laulnud või Youtube'ist lasknud Viimse Reliikvia "Pistoda laulu". Kaurile see täitsa meeldib. Temast on minu meeles päris aru saada, kas talle mingi laul meeldib või ei, mõne peale (nagu "Head lapsed kasvavad vitsata") läheb kohe eriti rõõmsaks ja hakkab esimestest sõnadest peale naerma.
Mees lesis veel hommikuselt voodis, kui mina Kauri mähkisin ja hakkasin ümisema:
Ühel seikleval priiusekauril...
Hetkegi kaotamata lõi mees voodist kaasa:
...Olgu lutike alati vööl
Või peitku ennast hoopis ta põses
Nii on kindlamgi veel...
Mina hakkasin itsitama, aga mees ei lasknud ennast segada.
See lutt on ka imelik talisman
Mis uinutab päeval ja ööl...
Viisin Kauri talle kaissu ja ise musitasin ta üleni ära, sest just selliste asjade pärast ma teda armastangi. Milline mõnus elu meil on, kui koos saame aegade lõpuni lorilaule laulda ja oma laste üle nalja visata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar