Loen viimasel ajal nii palju, sest oma raamatukogus käimised pean ajastama mehe ja lapsega - raamatukogudesse kahjuks pole lapsekärud oodatud, vähemalt ligipääsemisvõimalusi silmas pidades. Seega võtan kohe korraga posu raamatuid, viimati viis tükki. Sinna juurde veel iganädalane Ekspress, mille tavaliselt peaaegu kaanest kaaneni läbi loen, ja lugemist jagub. Tavaliselt on mul korraga käsil kaks raamatut, et aju saaks vahepeal teist nooti nautida.
Lionel Shriver on üks mu lemmikkirjanikke. Tegemist on naisterahvaga ja väga viljaka loominguga naisterahvaga. Ta on teoseid avaldanud juba ammu - käesolev raamat on esmakordselt avaldatud millalgi üheksakümnendate esimesel poolel - ja avaldab siiamaani vist iga aasta ühe. Igatahes tean, et mul on temalt veel lugemata raamatuid ning iga kord raamatukogust läbi käies hoian silma peal, kas on midagi juurde tulnud. Kui on, siis on minu õnnepäev.
Naljakas, et ma isegi ei saanud aru, et raamat nii ammu kirjutatud on, olles minust endast vaid paar aastat noorem. Mõtlesin, et seal mainitud aastaarvud 1992 ja 1993 tähendasid lihtsalt, et autor oli tegevuse minevikku paigutanud. Mitte kuidagi ei häirinud ega tõmmanud tähelepanu näiteks kaasaegse elektroonika puudumine, see pigem tegi loo loomulikumaks ja ehedamaks.
Romaani tegevus toimub siis 90ndate alguse Põhja-Carolinas ühes väikelinnas, kuhu saabub tagasi elama Corrie Lou, 30ndates naine, kelle ema on just surnud, paar aastat peale isa. Kuna perekonnale kuulub suur maja, lausa häärber, on aeg hakata pärandust jagama. Peres on lapsi kolm: vanem vend Mordecai, paha poiss, kes vanemate ja õe-vennaga suhelnud minimaalselt ja juba 14-aastaselt kodust ära läks ning eraldi elama hakkas. Vaatamata samas linnas elamisele ei käinud ta vanemaid kunagi vaatamas. Siis on Corrie Lou ehk Corlis (prototüübiks Shriver ise), kes elanud pikalt Londonis ning nüüd leidnud, et ta skulptorikarjäär seal ei taha hästi vedu võtta ning üldse on kõik otsad korraga kokku tõmmatud ning võiks uuesti alustada kodulinnas Ameerikas. Ning nende väikene vend, 31-aastane Truman, kes elanud terve elu samas vanas kodumajas ning armastab seda üle kõige. Tema on see hea poeg, kes vanemate eest hoolitses, maja putitas ning leiab endal sellele eelisõiguse olevat.
Jällegi, nagu Shriveri raamatutega tihti, kui lugeda nende esialgset tutvustust, ei tundu see midagi põrutavat ega maailmamuutvat. Kehitad õlgu, et nojah, võib ju kätte võtta ja proovida... ja lugu osutub üheks parimaist, mis ma kunagi olen lugenud. See on lihtsalt nii minu maitsele nagu rusikas silmaauku. Võrratu stiil, tegelaskujude avanemine, haavatavaks muutumine. Stiilirikkad kahekõned. Õe ja vendade meenutused emast, mis kaasa viisid. Ma nii-nii armastan seda raamatut ja nautisin iga hetke selle lugemisest. (See raamat tuletab mulle meelde üht kindlat kohta Telliskivi loomelinnakus, kus iga päev vankrit kiigutamas, kohvi joomas ja lugemas käisin, päike ninale paistmas.) Võib-olla sellepärast lugesin selle raamatuga paralleelselt ka teist, et see siin liiga ruttu otsa ei saaks. Et saaks seda kauem nautida ja vahepeal settida lasta.
"A perfectly good family's" ei juhtu eriti midagi peadpööritavat, aga mul polegi vaja, et midagi suurt juhtuks. Mul on vaja, et tegevus ja karakterid oleks edasi antud haaravalt, et mind huvitaks, miks keegi midagi teeb ja mida ta järgmiseks teeb ja mida mõtleb. Kehv on lugeda raamatut, kus näiliselt toimub nii palju ja peamine narratiiv on nii võimas, et huviga ootad raamatu kätte võtmist, aga tegelikult pole lugu üldse avatud. Tegelaste motivatsioonist midagi teha libisetakse üle ja dialoogid on puised - selline lugu mulle midagi ei paku. Õnneks sellel raamatul taolist probleemi pole ning mina olin kogu lugemise aja nii haaratud. Õde ja kaks venda hakkasid esialgu kõik majas koos elama, senikaua kuni selgub maja saatus ja võimalik müük, meenutasid lapsepõlve ja vanemaid ning klaarisid arveid. Püüdsin nii väga lõppu ette ära aimata, aga ei arvanudki ära - see on alati hea märk.
Shriver ise on väga värvikas tegelane. Ta pole woke ega tundu kuigi liberaalne, mida kumab ka ta raamatutest läbi. Aga las maailm ollagi erinevaid värve täis, mina seda talle pahaks ei pane. Peaasi, et hästi kirjutab.
Raamatu sellele trükile on Lionel Shriver kirjutanud ka järelsõna, kus jutustab, mis sai peale esmatrüki avaldamist 90ndatel. Nimelt on ta ise pärit täpselt sellestsamast väikelinnast, tal on kaks venda, nii et peale raamatu avaldamist olevat suguvõsas olnud natuke keerukad suhted, kuigi tegemist siiski ilukirjandusega. Aga oma kunagises kodulinnas ringi jalutades sattus ta suure lagunenud häärberi peale ning see ärataski ta kujutlusvõime ja sinna ümber keris ta kogu oma loo, jättes samaks isegi maja nime ja aadressi. Maja ise oli toona lagunenud, sest kuulus Põhja-Carolina osariigile (viimane omanik oli surnud pärijateta) ning osariigil polnud raha selle kordategemiseks, mis olevat olnud kunagise uhke hoone puhul nukker. Aga kui raamat ilmus ja populaarsust kogus, leidis ka osariigivalitsus vahendeid ning häärber taastati selle kogus hiilguses. See on päris lahe. Kindlasti on nad sinna kõrvale pannud ka mingi tahvli, a la just sellest majast on juttu Lionel Shriveri selles-ja-selles raamatus. Oleks lahe ise kunagi sinna Raleigh' linna minna ja oma silmadega vaadata.
Oi kuidas juba tahaks järgmist Shriveri raamatut kätte!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar