Hästi palju oli sel nädalavahetusel igasugu laatasid, kohvikutepäevasid ja muidu vabaõhuüritusi. Meie käisime laupäeval Keilas suurel laadal ja kohvikutepäeval. Päris mõnus sagimine oli. Kaurike sai endale mõned riided kastist, kus ma suure mõnuga sobrasin - kõik asjad 1 eur. Lisaks ostsime uuena ühest letist talle armsa mõmmidega suvemütsi, mis on kergest materjalist, hele ja sirmiga. See oli tal peas täitsa lõpp kui armas!
Jõudsime käia ka Põhjala hipsterlinnakus Koplis, kus oli ka laat ja kohvikute terrassid avatud. Nägime poodides palju ilusaid asju, ka taaskasutatud riideesemetest riideid, mis olid überkallid. Iseenesest meeldisid mulle nii mõnedki asjad vägagi, aga sellistele hinnasiltidele jõud peale ei hakka. Ma rohkem vaatasingi niisama. Mees muudkui vaatas ja uuris veel, mis üritusi pühapäeval tulema pidi, kuni ma tungivalt palusin tal lõpetada. "Me jõuame maksimaalselt kahele, rohkem kindlasti mitte. Vali kaks välja." Etteruttavalt võin öelda, et me jõudsime pühapäeval ühele ning minul oli pärast juba toss väljas.
Esiteks jõudsime pühapäeva hommikul jõuda ebakõlani, kus mees tegi nalja ja mina jäin teda ammulisui vaatama ning muutusin väga sõnaahtraks. Mõnikord saan ise ka aru, et reageerin üle, aga seekord ma olin nii-öelda täiega enda poolt. Ma ei saanud aru, miks üldse keegi peaks sellist asja ütlema ning see heitis varju ka kogu ülejäänud päevale. Ma ei saaks teistmoodi reageerida, kui ma reageerin, sest siis see inimene poleks ju mina. Suruksin midagi endas alla.
Igatahes lappisime ennast kokku ja tulime välja Pelgulinna päevadele. Päris palju kohti võttis osa. Mees koos naabrinaisega arutasid, et tahaks ka järgmine aasta kodukohvikut teha. Lahe võiks olla! Mina võiks mingit jooki teha ja oma raamatuid ühe euroga müüki panna või midagi muud säärast.
Igatahes muudkui võtsime siit ja sealt midagi ja mõnes kohas olid armsad lapsed letis ja kuidas sa siis ei võta... Ma sõin niii palju rohkem, kui oleksin pidanud, ja mul oli suht paha, kui lõpuks koju jõudsime. Rääkimata sellest, et mitu tundi edasi-tagasi jalutada käitab mul vedru päris maha. Plaan oli kiirelt laps toita ja edasi sõita järgmisele üritusele, aga mina kuidagi märkamatult läksin lapsega magamistuppa ja jäime seal peale toitmist mõlemad voodisse röötsakile. Mehel polnud tuju ka pikutama tulla, mis mind veel kuidagi pahuramaks ajas, sest mul oli tuju just tema külje all olla. Igatahes rohkem me beebiga ei reageerinud ning varsti mees ja poeg läksid poega ema juurde ära viima ja päeva teine üritus jäigi ära.
Kaur magas pikalt ja mõnuga ning ärkas heatujulisena, mina aga mõistagi pahurana. Ma ei tea, miks ma vahel üritan päeval tukastada, kui sada protsenti kindlalt olen hiljem halvas tujus. Uimane ja kasutu on olla.
Tuju ei läinudki mul eriti paremaks kogu õhtu jooksul ning uuesti tundsin, et olen võimeline midagi sööma alles õhtul üheksa paiku.
Edaspidi limiteerime end paari kodukohvikuni või siis rangelt käime hilisemates ainult vaatamas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar