Tahtsin jälle lisaraha teenida, õnneks on mees alati valmis lapsega olema, kui tööots langeb nädalavahetusele ja meil enne plaane pole. Vaatasin Goworkabitis mingit kodukoristuse tööotsa, mis pidi aset leidma meie enda tänaval. Neli tuba. Kandideerisin, vaatamata sellele, et tunnitasu minu jaoks natuke liiga madal oli. Ma olen jubedalt viimasel ajal seal tunnitasu hakanud jälgima, et mis hinnaga oma aega müüa, kui beebist eemal olla. Igatahes ise mõtlesin, et nii suur korter meie tänaval... kas see pole äkki meie üle koridori naaber, kellel on kahest korterist kokku ehitatud kodu? Et muidu oleks meie tänava kohta haruldaselt suur kodu, sest meil on siin minu teada kõik väikesed korrusmajad, 2- ja 3-toaliste korteritega.
Panin mehele ka tööotsast ekraanipildi ja ta küsis kohe, kas tegu on äkki meie naabritega. Küsis neilt ja oligi. Siis mul hakkas kohe veidi imelik, et miks ma sinna pidin kandideerima. Et pigem teeks koristusteenust kellegi anonüümse kodus kui lausa oma tuttavate. Aga samas ots oli muidu igati sobiv, nelipooltundi ja kui reaalselt üle ukse astuda, hoiaks kokku veel transpordiaega jne. Ja imelik oleks olnud nüüd öelda, et ma ikka mõtlesin ümber.
Igatahes tegime omavahel veel mingi vastastikku kasuliku lepingu veidi kõrgema töötasuga.
Laupäeva hommikul käisime kõik neljakesi jalutamas, kusjuures mehe poeg lükkas lapsekäru ning meie kõndisime lihtsalt käsikäes nagu noored armunud. Telliskivi Reval Cafe juures imbusin mina vaikselt raamatuga kohvikusse ning poisid jalutasid Balti jaama turu poole edasi. Umbes kolmveerand tunni pärast oli mees lapsekäruga uuesti kohviku akna taga, ma võtsin asjad ja jooksin välja.
"Kus sa poja jätsid?"
"Nii kui ta oli oma mullitee Balti jaamas kätte saanud, võttis ta elektritõuksi ja sõitis koju tagasi," ütles mees natuke torssis näoga. Aga vähemalt tuli ta meiega üldse jalutama, mis on iseenesest juba saavutus.
Kella kahe paiku astusin siis naabrite juurde. Nad ise olid ka samal ajal kodus, nii et püüdsime siis omavahel nii hakkama saada, et üksteist ei seganud. Neil on tegelikult isegi viis tuba, kui lugeda söögituba köögist eraldi, mida mina teeks. Jube avar kodu ikka nii heas piirkonnas! Neil on ka kahekuune beebipoiss, mis ongi põhjus, miks nad üldse kodukoristust vajavad.
Kodu ise oli päris korras, nii et mul oli kahtlus, et nad on enne minu tulekut juba veidi koristanud. Aga neli tundi väga aktiivset lahmimist sain kirja küll. Mees samal ajal poegadega käis poja sõbra sünnipäeval ja võõrustasid meil mehe sõpra ja ajasid niisama asju. Polnud neil, nagu ikka, viga midagi. Kui täpselt nelja tunni pärast uuesti koduuksest sisse astusin, tervitas Kaur mind suure naeratusega ja kiljus heameelest. Minu väike päikesepoiss!
Naabrid ütlesid, et seda korraldust võiks edaspidigi teha (mul pole kunagi vist olnud ühtegi Goworkabiti otsa, kuhu mind poleks tagasi kutsutud), ja vast võiks ka, aga nüüd tahaks vaikselt juba tunnitasu tõsta. Inflatsioon :D
Sõin ja toitsin lapse ning sättisime Muuseumiöö poole. Meil oli kõigil olnud väga aktiivne päev ja mõnel teisel juhul oleksin juba lebosse tõmmanud, aga Muuseumiööst ma ilma jääda ei tahtnud. Seda on ju nii harva. Meie jõudsime EKKM-i, Eesti kaasaegse kunsti muuseumisse, kus oli meil mehega esimene kord käia ning küllap Kauril ka. See on kitsas, kõrgustesse ulatuv maja. Ka giid rääkis juttu ja tutvustas seda ainsat näitust, mis seal oli. Kaur oli minul kõhukotis ning vahepeal rääkis huviga kaasa. Ei nutnud, vaid hakkas valjult lalisema. Meie siis tegime kähku teisele korrusele vehkat, et mitte teisi häirida. Kui nägin, et teisele korrusele viis suur taevatrepp, lõin kõhklema.
"Mis on? Ma toetan tagant," ütles mees.
Mitte et ma poleks ronida jaksanud, aga lapsega kõhukotis oli kõhklus sees, et pigem ei teeks seda. Kui mul kõhul kõige kallim vara, siis ei turniks üldse treppidel hea meelega. Noh, uudishimu sai võitu ning hästi ettevaatlikult ja käsipuust kinni hoides läksime ka teisele korrusele. Sealne näitus meile peale ei läinud, aga veidi huvitav oli ikka. Paistis ka järsk trepp kolmandale korrusele, aga sellele panin ma veto peale ning tulime ära.
Teine käik läks Arhitektuurimuuseumi, mis mulle suht meeldib ning arvasin, et ka mehele huvi võiks pakkuda. Seal veetsime tunnikese ning tõesti väga huvitav oli. Palju rahvast oli ka - mulle on muuseumiöö juures alati meeldinud sealne melu. Minu lemmikud seal muuseumis olid maketid. Samas hästi põnev oli ka teise korruse näitus linnapiltide muutumise kohta Tallinnas, Tartus, Pärnus. Et milline oli kesklinn sada aastat tagasi ja milline on nüüd. Seda oleks kauemgi uudistanud, aga jaks sai vaikselt otsa ning ei tahtnud beebit ka liialt ära kurnata.
Lahe oleks jalutada saja aasta taguses Tallinna kesklinnas korraks päriselt. Ajamasinat vaja!
Laupäevast jäi mul igatahes väga ere mälestus. Nii pikk ja aktiivne päev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar