Beebiga võimlemas

"Kallis, täna on reede kolmteist," ütlesin kalendris punast ristkülikut uue päeva peale nihutades.

Mees tegi ehmunud hääli ja läks endale ise edu soovides tööle, jättes minu käele oma samme mõõtva nutikella, sest neil on kontoris sammude võistlus ja tema on eelviimane. Mina päeval ikka beebiga jalutan ja poodlen ja kavatsen ta sammud insta üles tõmmata. Väike sohk käib ikka elu juurde.

"Kui keegi neid vaid jooksvalt ei jälgi," kahtlesin. "Et sina istud kontoris laua taga ja samal ajal sul sammud suurenevad ja suurenevad."

"Ah, ei jälgi neid niimoodi keegi."

*

Käisin eile siis beebivõimlemises. See oli mul teine kord käia: samas kohas, aga teise treeneri juures ning spetsiifilisemas vanusegrupis. Eelmine kord oli 3-6-kuused, seekord 4-5-kuused. Ausalt öeldes mulle endale ei meeldinud üldse. Esiteks oli ruumis nii palav. Õhuaken oli küll kergelt praokil, aga selle lõi treener kohe saali saabudes kinni, et jumala eest tuul ei puhuks ja beebid ära ei sureks. Seal oli reaalselt kolmkümmend kraadi, ma higistasin nagu hoor kirikus. See tegi mind tigedaks, sest mul olid seljas mitte trenniriided, vaid kergemad teksad ja lühike kleidike. See viimane oli küll mu enda süü - teised emad näiteks kandsid kõik trenniriideid ja seega neid ka higistamine kindlasti endast välja ei viinud.

Siis tempo oli väga kiire. Kõik peale minu olid vanad olijad ja mina ainuke uus. Tundsin, et midagi ei seletatud lahti ja mindi meeletu kiirusega edasi. Ma ei jõudnud veel harjutusest aru saada, kui juba tuli järgmine. Vahepeal öeldi lihtsalt harjutuse nime, mille sisu mina, vabandage väga, ju ei teadnud.

Siis kästi jalaharjutuste ajaks võtta lapsel mähe täitsa jalast, et õhk ringi käiks. Ma olin kogu aja meeletus pinges, sest Kaur on suur pissija ja eriti vaba õhk meelitab kohe välja vallatu joa. Kogu aeg mõtlesin, millal mind rõõmus juga otse rindu tabab, ega suutnud eriti keskenduda. Toppisin talle mähet kogu aeg barjääriks tagasi. Õnneks läks kõik hästi ja kellegi peale ei pissitud.

Positiivne asi oli küll see, et Kaurile endale see trenn väga meeldis. Ta vaatas huviga teisi beebisid, kiljus ja naeris kõige hullemate tõstete ja peadpidikeeramiste peale. Ei nutnud kordagi seekord! Ja last sotsialiseerida on väga vaja, seega kasvõi selle poolest oli kasulik käimine. Näeb, et peale peeglibeebi on veel teisi lapsekesi ilmas. Ning harjutuste koha pealt, midagi mulle ikka pähe jäi, et veel kodus korrata. Kusjuures kõige riskantsemaid harjutusi ma isegi ei teinud, lõin araks - nagu beebi õhku viskamine, õhku viskamine keeruga ja siis kinni püüdmine... ma olin nagu et ma tahan oma beebit ellu jätta! Teised emad küll tegid. Üks harjutus oli ka näiteks, et olid vinnanud lapse endale kõhuli seljale, ise seistes - tema pidi end sinu seljal ilusti kätele tõukama ja sina hoidsid teda säärtest. Kui ma siis hakkasin teda tagasi vinnama, hetkeks mõtlesin, et ei saagi teda kätte, ta oli nii raske! Ausalt see seitsmepoolekilone beebi on taolistes harjutustes väga arvestatav raskus.

Kui üldse veel beebivõimlemisse tagasi lähen, siis ilmselt proovin taas teise treeneri gruppi, mis mulle rohkem meeldis. Too eilne treener ei klappinud minu olemisega kohe üldse. Aga jah, laps ise oli väga rahul, mis on ka midagi väärt. Kõik beebid on nagu sündinud akrobaadid ja mida hullemini nad õhus keerlesid, seda rõõmsama näoga kõik olid.

*

Õhtuks oli meil planeeritud kohtinguõhtu. Mees oli seda mitu nädalat ette planeerinud ja see oli minu nädalavaatega päevikus juba ammu ära märgitud. Üks meie lähedal elav mehe sõbranna komandeeriti Kauri jalutama ja ta tegigi ilusa ülekahetunnise ringi Stromkal ja Koplis. Kaur oli kogu aja plärisenud ja vankris endamisi rääkinud ning jäi magama sada meetrit enne kodu, nagu ta mul ka nüüd enamasti teeb. No see maailm on nii huvitav, ei täi seda maha magada!

Meie jalutasime sel ajal käsikäes Balta turule, kus oli uus kohvik Cafe Cape Town, mida mees juhuslikult teadis. Seal pidi hea Lõuna-Aafrika kohv olema, mida serveeritakse rammusa koorega. Kohv oli kange, aga meeldiv jah. Pisikeses kohvikus oligi vaid paar lauda ja kõik seal jooke mekkinud inimesed said omavahel natuke jutustama, mõnus. Reserveeritud eestlased on täiega müüt, mina alati vaatan, et jumala avatud oleme.

Seal kohvikus jaurasime tükk aega, läksime ringiga ja musipausidega ning kuidagi läks nii, et Fotografiskasse, mis oli meie tegelik eesmärk, jõudsime pool kaheksa, aga koht on lahti kaheksani. Mis seal ikka, tegime kiirkäigu. Mul oli veidi kahju, et nii kiiresti kõik läbi olime käinud, Fotografiska jaoks on optimaalne näiteks tund. Et saad natuke süveneda ega pea piltide eest läbi jooksma. Aga enne kohale jõudmist ma ka kella ei vaadanud ega kuidagi arvestanud, et miski kinni võiks minna. Igatahes huvitavad näitused olid. Mehele meeldis mammutnäitus lemmikloomadest, kus oli vist viisteist-kakskümmend eri kunstnikku eri pisikeste näitustega. Päris nunnukad olid jaa. Mulle meeldis ühe aasia naiskunstniku näitus oma armastatuga. Hästi palju intiimseid kaadreid neist kahest ja soorollide ümbermõtestamist jne. Selline teravam ja huvitavam oli minu jaoks.

Igatahes hästi mõnus oli kahekesi käia. Kohe on teine energia sees.

Täpselt kell kümme õhtul tuli mulle pähe, et Eurovisiooni poolfinaal algas. Mees oli ka nõus minuga vaatama, kuigi tean, et talle sellised asjad üldse korda ei lähe ja üksi ei vaataks ta iial. Armas, et oli nõus vaatama. Kõik laulud kaesime üle ja siis läksime tuttu. Täitsa mõnus vaatamine oli. Panin vaid poolega täppi, mis arvasin edasi saavat. Stefan tegi täitsa tubli esituse ja naeratas kogu aja säravalt. Saime edasi!