Mees vahetas beebi öise mähkme pontsaka riidemähkme vastu ja sokutas rõõmsalt sipsiva pambu minu kõrvale voodisse. Pilutasin silmi, mulle vaatas vastu rõõmus lai beebinägu. Sulgesin uuesti silmad, sest megauni oli hommikul kell seitse veel peal. Kaur hakkas aina nõudlikumalt lalisema ja mu tekki kiskuma ning endale suhu toppima, nagu ähvardades, et kui ma süüa ei saa, ma söön su teki ära!
Nii et tõusime siis üles nagu üks mees. Praegu lesib Kaur mati peal küliliasendis ja kiigutab ühe varbaga pehmelt ühte kootud öökulli, samal ajal ise luksudes. Nüüd nägi, et vaatan teda, ja hakkas mulle jälle kõikevõitvalt naeratama. See poiss on tõeline päikesekiir!
Ühel hommikul küll oli mul väga tuju ära, sest olime vahetanud telefoniteenuse pakkujat ja siis sinnasamma tagasi läinud (nüüd juba soodsama paketiga), aga selle käigus mul oli mobiilID leping katkestatud. Mees vandus, et see peaks juba automaatselt olemas olema, aga ei olnud, seda tuli ikka uuesti taodelda. Läksin veel kõigepealt politsei lehele seda taotlema, aga seal selgus, et mu ID-kaardi paroolid ei toimi ja kaart läks lukku. Juba siis läksin närvi, kuigi natukese aja pärast selgus, et olin selles ise süüdi, sest olin alles hoidnud mingi vana paroolide ümbriku. Pika sorimise peale leidsin üles ka praegu kehtiva ümbriku õigete paroolide ja PUK-koodiga. Siis hakkasin enda paroole lähtestama, milleks oli vaja tarkvara, mida arvutis veel polnud. Hakkasin tõmbama, arvuti küsis mehe kui adminni luba. Siis sain tõmmatud ja paroolid muudetud ja politseilehele taotlust tegema, kus selgus, et mobiilID lepingut mul ei ole, see tuleb teenusepakkuja juures uuesti teha. Kõige selle juures oli arvuti jube aeglane, pidevalt hangus. See arvuti oli mind juba päevi närvi ajanud, sinna minnes oli ta kogu aeg nii aeglane. Panin ta restarti tegema, mis võttis tavaliselt veerand tundi ja mille lõppedes olid juba lapsel muud plaanid ning nii polegi ma juba nädalajagu blogi kirjutanud. Ka sel hommikul oli mul olnud plaanis kiirelt mobiilID asi korda saada ja siis postitus kirjutada, aga selleni ma ei jõudnudki, juba arvuti ise läks järjest aeglasemaks.
Ma olin nii närvis ja pahas tujus ning hakkasin frustratsioonist nutma! Siis nägin küll esimest korda, kuidas beebi peegeldab ema tundeid. Üks pilk mu näole ja ta hakkas ka kõigest kõrist nutma. Siin me siis kahekesi ulgusime, kuni lõpuks ta sülle võtsin ja maha rahustasin. Aga enda tuju mul veel ei läinud mõnel ajal heaks ning ühtlasi oli seni igasugune lapse rahustamine mõttetu, sest ta hakkas mind vaadates ikka ja jälle uuesti nutma. Mul hakkas vaesekesest kahju, sest muidugi ta ju vaatab, et midagi on valesti, ja kardab. Kogu tema maailm ongi ju tema vanemad ning kui nemad on endast väljas, järelikult on midagi valesti.
Igatahes õhtul kõndisime kõik koos Kristiinesse Elisa esindusse ja tegime suurema kärata uue mobiilID lepingu.
"No näed, poleks vaja olnudki ära flippida," ütlesin rahulolevalt. Mees heitis mulle kõrvalpilgu. Eks ta sai ka Whatsappi kaudu oma osa hommikul, kuigi kogu asi polnud üldse tema süü. Nii või naa oli meil kasulik see ülehüppamine ja tagasitulemine, sest hakkame nüüd telefonipaketi eest vähem maksma.
*
Käisin ka beebiga jumala õnnestunult raamatukogus. Ladusin eelmisel nädalal käru alla oma viis raamatut, millest viimase jätsin pooleli, kuna see oli lihtsalt nii kehv - vene autori kirjutatud spioonikas, mida mina lugesin inglise keeles, ja stiil oli lihtsalt nii kehvake, et oli valusalt aru saada, et tegu tõlkega. Ei suutnud lõpuni. Igatahes oli neid käruga viia väga mugav. Kärutasin terve tee linna ja tagasi, sest ilm oli kena ja bussides on käruga ebamugav. Ma ei viitsi kunagi eraldi passida madalapõhjalist bussi ja kõrgemasse sisenedes/väljudes vajan tavaliselt kellegi abi, mida lahked kaaskodanikud küll alati on jaganud, aga mis siiski mulle endale mugav pole. Pigem eelistan alati jalutada.
Võõrkeelsesse osakonda saab ilusti käruga sisse, ainult enne raamatuid tuleb trepp ja sinna alla enam käru ei saa. Jätsin lapse käruga sinna üles ja läksin endale uusi raamatuid valima. Natukese aja pärast kuulsin saalis tuttavat lääd - Kauril oli igav hakanud. Võtsin ta lihtsalt sülle ja valisime koos mulle kuus raamatut. Minu süles ei olnud tal midagi viga, millega ma olingi arvestanud. Üldiselt rahuneb ta meie süles nüüd ilusti maha, ükskõik mis probleem ei ole. Kui raamatuid letil laenutasime, siis Kaur vaatas leebe huviga teenindajat.
Tagasi läbi ilusa Tallinna kärutades nägime mees, kellel oli käes kimp vist küll viiekümne tulipunase roosiga. Ei tea, kes küll sellise uhke asja endale sai ja mis puhul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar