Ühel ilusal õhtul kell pool kümme, kui Kaurike oli lõpuks uinunud, teatasin ma, et mina tahan teha väljas ühe tiiru. Minu üllatuseks tuli kaasa ka mees, aga kuna Kaur jäi ju tuduma, siis tegime ainult pisikese jalutuskäigu. Mind nii tõmbavad need õhtud.
Samal ööl peale lapse toitmist läksin elutuppa, tegin akna lahti ja hingasin kevadööd sisse. Mis öö see õieti oligi? Pime ei olnud, vaid kergelt hämar. Mõned linnukesed laulsid ja oli mingi sume müha. Ma ei suutnud vastu pidada, vaid tõmbasin mehe poja tuuleka peale (omastasin selle ja hakkasin ise kandma, sest tema seda ei kanna ja mulle sobib väga hästi... ainult iga nädalavahetus, kui ta siia tuleb, panen selle igaks petteks tema nagisse tagasi ja kannan vahelduseks oma mantleid ja tuulekaid) ja läksin välisuksest välja. Kõrvalmaja ees olid samuti inimesed ja imetlesid maiööd. Mõtlesin, kas minna jalutama, aga mul olid siiski veel pidžaamapüksid jalas. Seega lipsasin ainult tagaaeda ja võtsin istet meie laial kiigul. Kõikusin seal rätsepistes ja vahtisin mustendavaid õunapuusid. Tahaks kõike seda endasse ahmida...
Kodus tagasi, ei tundnud ma just unetust, aga ma ei raatsinud magama minna, vaid tegin elutoa akna pärani lahti ja lugesin tunnikese John Grishamit. Kell pool neli nägin, et hakkas juba valgeks minema. Nii vara! Siis kobisin ka ise tagasi tuttu - õnneks mees polnud midagi kuulnud ning kui mina poleks öelnud, siis poleks teadnudki, et väljas käisin.
Tänane öö oli hoopis teistsugune. Õhtuti enam Kaur ei jää kergesti magama, vaid hakkab alati just viimase toitmise ajal vingerdama, halisema, ennast pulka tõmbama, ja huvitub muidu ümbritsevast eluolust. Meil oli muidu tavaks õhtuti telekat vaadata, Kaur minu süles viimast korda peale vanni söömas. Siis kaheksa-poole üheksa ajal vajus ta süües unne ja mees viis lapse voodisse. Ja oligi tehtud.
Nüüd juba nädal või paar ta nii enam ei uinu. Esialgu üritame ikka meie moodi, teeme isegi vaikusega ja telekat vältides, aga Kauri ikka miski vaevab. Hüpitame tea, krooksutame, mees paneb igemetele hambageeli, aga miski ei aita muud kui et minul ja beebil tuleb minna magamistuppa ja seal toita, kus ta vajub märkimisväärselt kiiremini unne. Midagi on selles teises ümbruses.
Ma olen mõistev ka ega kunagi ahasta seal, et miks sa ei magaaa. Kui olla viiekuune beebi, kes iga päev õpib midagi uut ja vaatab maailma järjest uudishimulikuma pilguga, siis jumal teab, mis seal ajus toimub. Võib-olla on ta selleks hetkeks juba üleväsinud ega saa sellepärast rahu. Igatahes annan talle nii palju aega, kui läheb: eks ta millalgi jääb ikka magama. Lihtsalt mulle ei meeldi magamistoas voodis toita, kuna istun, põlved üleval, ja tema mu põlvedel, ja ilmselt istun endal tagumikunärvi kinni või midagi. Eile jaurasime tund aega, enne kui mees mu sealt välja viskas ja ütles, et võtab ise üle, ja beebi lihtsalt viskas talle pilgu ning uinus. Teine energia :D Aga minu tagumik selleks ajaks oli juba end kinni istunud - või jumal teab, mis seal toimub. Räigelt valus oli ja miski ei aidanud, kuigi eelnevalt polnud mingit märku sellest olnud. Öösel oli piin beebit voodist tõsta ja toita ning ta kakas ka, mida ta juba ammu öösiti ei tee. On tavaliselt ühe mähkmega ja vaid pissib. Vinnasin end suure halaga üles ja vahetasin tal mähkme, aga kuna mul oli nii valus, võttis see väga kaua aega, mille peale Kaur täitsa üles ärkas ja mind hella pilguga vaatama jäi ja õrnalt omas keeles lobisema hakkas. Täitsa ime, et mees selle kõik maha suutis magada. Vedisime end tagasi toitmisele, aga Kaur oli üleval ja lobises mulle ning tagatipuks kakas kohe uuesti. Ilmselt oli kõht korrast ära. Mina enam võimeline tema mähet vahetama ei olnud. Mõtlesin, kas mees üles ajada, aga kahju oli temast. Endast oli ka kahju, nutsin väikse pisara, lobisev beebi põlvedel. Õnneks ta siiski varsti uinus, kõige oma vahetamata mähkmega, ja mina läksin elutuppa tagumikku valutama. Täna öösel ei kutsunud mind üldse välja - noh, sadas ka - ning vaatasin natuke aega Netflixist Black Mirror sarja, enne kui ära kustusin.
Täna käis meil järjest ära elekter, ilma et ma midagi oleks tööle pannud. Ainult meie korteris. Midagi on korkidega korrast ära. Mees juhendas mind ja tellis elektriku peale. Siis jäid magamistoa lükandustega kapi mõlemad uksed minu poole peale kinni, nii et mina oma asju kätte ei saa. Kell on veerand kaks ja olen siiamaani kodus ja pidžaamas, sest ma ei saa oma riideid kätte, et välja minna :D Mees instrueeris uksi tõstma ja nihutama, aga need on jube rasked. Alt nagu liiguksid, aga ülevalt on täitsa kinni.
Ilmselt see on lihtsalt jumala märk, et pean kodus diivanil täna laisklema. Võtsin kapist pähklijäätist ja beebi sülle, sest kui jumal nii tahab, kes olen mina, et vaielda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar