Kaunis kunst ja valu tagumikus

Õueminekut ootav Kaur meenutab mulle Britneyt mõnes esinemiskostüümis... see, kuidas ta kombe on eest lahti ja tagant kinni. Baby one more time!

 

Sain laupäeval jälle teatrisse, mille üle mul oli nii-nii hea meel! Viimati käisin sügisel. Lausa janunen kultuuri ja uute elamuste järele.

Tiina sõitis Tallinna ning läksime Draamateatrisse vaatama tükki "Oh jumal". Enne teatrit mõtlesime teha uhket ja minna Komeeti istuma, aga Komeet oli viimseni täis. Polnud ühtegi vaba lauda. Ilmselt oli sama mõte tulnud ka kõigile teistele teatrisse-minejatele. Leppisime siis Solaris keskuse Tokumaruga, mis on meil olnud kindel koht. Võtsin klaasi veini, mida ma ei tundnud kohe üldse. Nagu oleks vett joonud.

Teatris selgus, et meie etendus on väikses saalis, mille olemasolust ma vist isegi ei teadnud. See asus kõrgel nagu torni tipus ning me tippisime sinna tippu nagu Rapuntslid. Saal oli väike ja intiimne ja meenutas Viljandi Ugala Black Boxi. Boonuseks oli, et kuna sinna mahtus vähem inimesi, oli ka vaheajal seal oma kohviku järjekorras vähem inimesi ning sain mõnusat mahedat kohvi ja küpsisetükke nautida. Ma pean teatri vaheajal alati saama end värskendada, siis on minu jaoks kogemus täiuslik. Aga nüüd etendusest endast - oli jumala hea (heehee).

Ain Lutsepp oli jumal, kes tuli psühholoogi juurde murega ja sooviga end tühjaks rääkida. Psühholoog (Harriet Toompere) hakkas esimese vaatuse jooksul mulle natuke vastu. Ta oli väsinud, kurnatud, natuke hoolitsemata välimusega - vist natuke seksistlik, et vaatamata etenduse sisule ja rolli nõuetele ootaks teatrilaval hoolitsetud ja efektset naist - ja tegi pidevalt sundliigutusi. Kargas üles, kõndis väikse ringi, istus tagasi. Kargas uuesti üles --- korda lõpmatuseni. Pani suitsu ette, hakkas seda süütama - ei süüdanud ikka, hakkas hoopis midagi rääkima. Kakskümmend sekundit hiljem pani uuesti suitsu suhu - ei süüdanud ikka, hakkas jälle rääkima. Selle õnnetu suitsu süütamiseni ta kunagi ei jõudnudki. Aga esimese vaatuse sisu ise ja ülesehitus olid piisavalt kaasahaaravad, et nautisin seda siiski.

Aga teine vaatus oli isegi parem. Korraga ei häirinud mind Harriet Toompere esituse juures mitte miski ning süvenesin naudinguga. Pani mõtlema, sai nalja. Lõpp oli ka väga efektne ja sidus kõik ilusti kokku. Meie Tiinaga jäime küll väga rahule, juhhei. Ja seda ei saagi teatrietenduste kohta nii tihti öelda. Minu küll on vist ette tulnud vähem teatrietendusi, mis meeldivad, kui neid, mis ohkama võtavad. Praegu nendest, mis väga on meeldinud, tulevad meelde näiteks "Ivanov" ja "Lehman brothers", juhuslikult mõlemad samuti draamateatri tükid, või Endla teatri "Midagi tõelist", kus mängis Kadri Rämmeld ja mis rääkis armastusest ja oli imeilus. Aga mis, ma tunnen, on tihti minust mööda jooksnud, on komöödiaetendused. Nii raske on teha head komöödiat, mis pole labane jant. Ma armastan vägagi roppu komöödiat näiteks filmilinal, kui see on hästi tehtud. Aga teatris komöödiat nähes olen paraku päris tihti pidanud silmi pööritama ja elamuseta lahkuma. Ilmselt peaksin vist endale etendust valides kergema sisuga asju pigem vältima.

Aga meie õhtust Tiinaga - tulime peale teatrit koju muidu lõbusalt, ainult et mu tagumik valutas hullupööra. Ma peaksin sellega tõesti arstile pöörduma, sest see on mul olnud juba aastaid, paar korda aastas. Parem kannikas valutab nii, et ei saa istuda, astuda ega üldse midagi teha. Eriti hulluks läheb õhtul ja öösel, nii et pisarad võtab silma. Siis nädala või paariga läheb ise ära ja ma unustan selle asja olemasolu kuni järgmise korrani. Nüüd raseduse ja sünnitusega on seda hakanud rohkem juhtuma ja mul aasta sees ikka mitu-mitu neid juhtumeid. Päris karm on öösel nutvat last püüda rinnale tõsta, kui sa ise... ei saa end istuma tõmmata ega keerat, rääkimata lapse tõstmisest, sest nii räigelt valus on.

Mees käib peale, et näitaksin end juba perearstile ette, sest tema nägevat unes, kuidas ma ära suren. Aga sinnamaani pole ma veel jõudnud. Nüüd laupäeval vandusin, et kirjutan arstile, aga kuna pühapäeva hommikuks oli valu jäljetult kadunud ega ole tagasi tulnud, siis mõistagi ma, paharet, jälle ei kirjutanud.

Aga laupäeval jah oli päris ränk. Kui Tiinale vastu jalutasin, oli mul veel kõik täitsa korras ja selleks ajaks, kui teater hakkas, istusin juba suurte raskustega ning nihelesin pidevalt, et vähem valus oleks. Kui koju hakkasime minema, kõndisin väääga aeglaselt ja lonkasin pidevate valugrimasside saatel. Tiina vaatas mind väga kaastundliku pilguga. Ma olin isegi nii kaugele viidud, et võtsin valuvaigistit, mida ma tavaliselt erilise heameelega ei tee, kuna eelistan looduslähedasemat "las keha ise tegeleb" varianti. Mees andis mulle ühe ibuka, öeldes, et need on niigi neljasajased ja kaks oleks liiga palju. Ma valuvaigistitest ega nende kogustest midagi ei taipa, aga koukisin kähku tabletilehe jälle sahtlist välja ja neelasin ühe veel, enne kui ta mind takistada sai. Ma lihtsalt tahtsin, et see valu lõppeks.

Õnneks ööga läks ta ise mööda ja pole seni tagasi tulnud. Peaksin tõesti arstiga konsulteerima, aga mul ei ole temasse erilist usku, kuna temalt pole ma enda või lapse küsimuste kohta kunagi mingit rahuldavat vastust saanud. Ise olen guugeldanud, et tegu võib olla kas selgroo probleemiga, kus disk mingit närvi pitsitab, või näiteks kinniistutud pepulihase ja liiga nõrkade seljalihastega (see oleks parem variant).

Täna hommikul oli Ekspress ja jooga ja igati rõõmus olla. Ma pole veel hommikustki söönud, kuigi tõusin kolm tundi tagasi, sest peale toitmist jäi beebi esimesse päevaunne ning mina nautisin kohe võimalust voodipesu ära vahetada ja paar blogipostitust kirjutada. Nüüd ma lähen ja teen endale ühe mõnusa keedetud muna, röströstvõikud rohke rohelisega ja kofeiinivaba kohvi. Juhhei!