See raamat oli täitsa kaasahaarav lugemine. Raamatu põhjal on tehtud ka samanimeline film, mida ka näinud olen. Mäletan, et film enam-vähem meeldis, kuigi natuke oli võib-olla mingite süžeepööretega üle pingutatud, mäletan end mõtlevat.
Autori Nicholas Searle'i jaoks oli see esimene romaan, mida oli raske uskuda, sest see oli nii ladusalt ja kaasahaaravalt kirja pandud. Autori tutvustuses oli selline rida:
He spent more years than he cares to remember in public service before deciding in 2011 to leave and begin writing fiction.
Hmm, kõlab kahtlaselt nagu spioon.
Igatahes väga tubli töö stiilialaselt. Mulle on alati korda läinud stiil rohkem kui sisu, ehk parem huvitun sellest, kuidas toimub, kui mis toimub. Kui see öeldud, siis "The Good Liar'is" oli ka sisu rohkem kui rubla eest. Ilmselt mul seda romaani arvustades ei õnnestu seda teha natuke sisu ette ära rääkimata.
Ei tea, kuidas oleks mu lugemiselamus olnud, kui ma poleks filmi vaadanuna juba teadnud põhipointi ja süžeepöördeid. Neid leidub raamatus mitu ning osalt tõesti soovin, et oleksin tutvunud raamatuga valgelt lehelt. Kui palju ma siis enne oleks aru saanud ja ära arvanud lõpplahenduse suunas? Kuna olen suur põnevike fänn, siis olen muutunud päris osavaks lõpplahenduse ja tegeliku pahalase äraarvamise osas. (Seda siis, kui ma juba pole kärsitusest lõppu ette ära lugenud... nii et see puhas leht on minu puhul nii või naa haruldus.)
Raamatu sisu on järgmine: vanem härrasmees Roy otsib tutvumisportaali kaudu elukaaslast. Leiab oma vanuse kohta kena ja elegantse Betty, nad sobivad üksteisega ja hakkavad kokku elama. Kuid kas Roy on ikka see, kellena end esitleb? Miks tahab ta peagi oma üpris arvestatavad varad Bettyga ühele kontole kanda? Miks Betty sellega liigagi varmalt, liigagi naiivselt nõus on?
Selles loos pole kõik nii, nagu tundub, pöördeid on siia-sinna. Palju tegevusest ei toimgu olevikus, vaid rännatakse minevikku, Roy rändamisi ja juhtumisi uurima. Huvitaval kombel nii, et alustatakse viimasest naisest enne Bettyt ja liigutakse järjest kaugemale minevikku, kuni lõpuks tutvume teismelise Royga. Oli ta nimi siis üldse Roy?
See lugu läks väga korda ja lõikas natuke sügavamalt, kui ta oleks lõiganud mõnel muul ajaloohetkel. Päris karmi juttu tuleb natsidest, kaasajooksikutest, reetmisest, koonduslaagrisse saatmisest, sõjast... Pean tunnistama, et see röövis minult isegi und tollel ööl, kui õhtul olin koonduslaagrite osa lugenud. Veel aasta tagasi oleks see tundunud kauge kunagise õudusunenäoga, mis nüüdsel ajal enam eal ei korduks, kuna inimesed on nii palju õppinud... Ja vaadake meid nüüd. Inimesed, ei, orgid küüditavad inimesi aastal 2022, tapavad, vägistavad, põletavad, samal hetkel, kui mina seda raamatut lugesin, see juhtub praegugi, kui ma seda postitust kirjutan.
Ja reetmisest, karjamentaliteedist? Mis on toimunud meil paari viimase aastaga koroonatantsu tähe all? Passid, mille ettenäitamisel inimesed saavad töötada ja asutustesse sisse? Ühtede inimeste teistest eraldamine ja paremaks pidamine, tervete inimgruppide sõimamine, lamemaalasteks lahterdamine, ainult sellepärast, et mõned inimesed veel püüdsid kaitsta enda ja meie kõigi demokraatlikke vabadusi...
Oh, kaldusin nüüd teemast kõrvale. Raamatu juurde naasedes: nautisin selle üleüldist stiili väga. Nõrganärvilistele ei soovita, aga ise kindlasti tahan Nicholas Searle'ilt veel midagi lugeda.
Vaatasin nüüd sellist asja, et autoril on peale käesolevat romaani ilmunud veel kaks tükki, samuti põnevikud, nii et on, mida järgmine kord raamatukogust jahtida! Juhhei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar