Pisikud ja beebi - hea või paha?

Kaur rannas, inspekteerib liiva ja tekisilte

Ostsime laadalt sellise toidumängu-mati ühelt pisikeselt firmalt, kes ise neid valmistab. Et kui laps mingi toitu ei taha ja proovidagi ei taha, kuidas muuta seda protsessi mänguliseks. Pidi väga hästi aitama lastel uusi maitseid aktsepteerida... ja hästi ilus värviline on ka

Kui me laupäeval Keilas laadal olime ja ühes kodukohvikus peatusime, siis meie nautisime roogasid ja Kaur istus issi süles ja mängis kõrinaga, mis ikka ja jälle ta käekeste vahelt maha kukkus. Andsin selle talle ikka ja jälle tagasi.

"Jumal et sa mu õdedel seda kunagi näha ei lase," ütles mees.

Minu arvamine on, et lastel on pärismaailma baktereid vaja. Neil on vaja mustust ja pisikuid, et immuunsüsteem saaks vaikselt tekkida ja ära tunda, mis on mis. Mulle meeldis ka, kui rannas käisime, lasta Kauril liivas sobrada. Ja siis, kui ta pärast kätt suhu pistab?

Arvan, et niimoodi väldime allergiaid ja organismi ülitundlikkust. Samuti plaanin, kui lõpuks alustame tahke toiduga, talle päris vara tutvustada näiteks maapähklivõid röstsaial. Jah, pähkel on tuntud allergeen, aga kas me seda organismile varakult tutvustades mitte ei aitagi ära hoida selle allergeeniks muutumist?

Erinevad vaatenurgad.

Samas lutti ma loputan tal iga kord üle (alati on veepudel kaasas), kui see vankris suust kaob ja ebemelise lambanaha peale satub. Ma ei taha, et ta karvu sisse sööks. 

Kui sealsamas laadal mul kõrini sai kõrina üleskorjamisest, andsin Kauri kätte ühe voldiku oma kotist: paber talle meeldib ja ei kuku nii kergesti käest maha ka. Natuke aega hiljem pilku oma kreembrüleelt tõstes karjatasin, sest voldikus oli juba arvestatav auk. Kaur matsutas isukalt. Võtsin talt ruttu paberi ära ja püüdsin suust tükke kätte saada. Midagi saime kätte, midagi väljutas ta alles poole tunni pärast ise, midagi vist neelas ka alla... ups.

Mees vaatas eile õhtul, kui pärast pikka tralli olime Kaurikese magama saanud (ma hiilisin ära, kui ta lõpuks oli voodisse ilma siputamata jäänud ning lõpuks ilmselt uinus ise), läbi meie esimese koosoldud aasta jooksul tehtud pilte. Ta tahab teha fotoraamatut. Mina lugesin diivanil ja vahepeal kiikasin üle ta õla, küsides järjest kõhupilte näha. Küll mul oli ilus kõht! Nii vahva oli jälgida selle suurenemist. Ja beebi esimesed elupäevad! No mina ei mäleta, et ta oleks nii krimpsus ja tilluke ja punane olnud. Minu mälestustes oli ta viis kuud tagasi ka juba kohe "enda nägu" ja max armas. Aga pildid tõestavad vastuvaidlematult, et oli selline vanainimeselikult krimpsus beebi nagu nad kõik. Meie ju ei saa aru, kuidas ta muutub ja järjest päris oma nägu läheb, sest oleme iga päev temaga. Meie jaoks on ta kogu aeg samasugune, ainult raskemaks läheb järjest. Ja pikkuse suurenemist tõestavad järjest tillukeseks jäävad riided.

Mees oli alguspäevadel lindistanud ka Kauri nuttu ja appi, kui naljakas see oli. See laps tõesti ei nutnud tavapäraselt, vaid ütles tungivalt ja selgelt: "Llää, llää, llää." Pole veel sellist nuttu teistel beebidel kuulnud.

Kaur ärkas hea tujuga ja sai emmelt kohe pai, sest lastekaitsepäev on. Ja hulga musisid boonuseks. Täna on lõppeks ka ilus soe päikeseline ilm, püüame varakult õue saada Ekspressi nautima (ja vankris siputama).