Sõime äsja aias hommikust. Mees keeras kokku ühe lopsaka pudru, peale panime võid ja minu tehtud rabarberi-banaani-murelikeedist ning pakkisime veel söömata beebi kärusse ning tulime aeda. Mururobot hakkas vaikselt krõmpsutades oma ringi tegema ning meie istusime ja nautisime varajast hommikust ning Kauri naljakaid nägusid ning armsust mõmmidega suvemütsis. Rohi oli veel kastene ning pesunöör ootamas selle päeva riideid.
Vot selline on hea elu. Suvehommikute maksimaalne ärakasutamine. Mehel on tööpäev, aga sellest hoolimata jõuab niimoodi hommikust käia söömas, kui väga tahta.
Eile ujusime Harku järves. Mina sain esimest korda sel aastal vette! Algul küll põdesin kaldal, et ma ei teaaa, kas ikka sisse lähen, aga mees julgustas, et jumala soe on - üheksateist kraadi - ja oligi niii hea, kui kord sisse minna. Kahjuks me koos ei saanud minna, sest üks pidi kaldal beebit valvama. Tuli meelde eelmine suvi, mil me käisime nii palju just Harku järve ääres. Mul oli stressirohke töösuvi ja tegin palju õhtuseid vahetusi ise - siis mees tuli mulle kümneks järele ja läksime koos veel ujuma. Vahel oli isegi mehe poeg ja mõni ta sõber kaasas. Kell kümme polnud midagi! See oli valge. See oli päev.
*
Viisime beebi perearsti juurde, kuna tal on mingi köhalaadne asjandus tekkinud. Selline kuiv köhatamine, midagi kopsudes ei ole. Aga see muutus järjest sagedasemaks ning mina nii väikse beebi puhul oletada ei tahtnud, et kõik korras, vaid tahtsin lasta tal kopsud üle kontrollida.
Mees tuli ka kiiruga töölt ja jalutasime koos sinna, tegime sellest mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Perearst kuulas beebi kopsud üle, ütles, et need on igatahes korras. Kui muid sümptomeid ei ole, siis ilmselt on hammaste tulekuga seotud. Need avaldavad suule ja igemetele survet ja see võib köhatama ajada. Või lihtsalt mingi refleks. Aga beebi ise pidi igati rõõmus ja terve tunduma. Ütles veel, et ta on hästi sümmeetriline laps :D Kaur ise säras ja siputas arsti laual ega teinud mingit köhatamise nägugi. Kes see loll on, et arsti juures siis teeb.
Vähemalt süda sai rahu, et pole midagi lahti. Ja hambad tal tulevad jah! Kaks esimest alumist kikut on servakestega väljas. Selle arvele võib siis kirjutada hiljutise õhtuse virilama oleku. Kaur ise hakkas oma uusi hambaservakesi kohe kasutama minu nibu hammustamiseks söömise ajal. See kõlab väga valusalt ja ongi õudselt valus. Võtan sellisel puhul kohe tal nibu suust ära ja ütlen: "Ei tohi emmet hammustada!" Paari sekundi pärast annan uuesti. Aitab ka sügavkülmas hoitud närimislelu vahepeal lutsutada anda.
Nüüd õnneks on ta selle enam-vähem lõpetanud ja sööb jälle nagu normaalne inimene! Vot kui see püsima oleks jäänud, siis tal enam pikka pidu mu rindade juures poleks olnud! Saaks edaspidi pudelit ja võiks ainult ennast süüdistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar