Seiklused jaekaubandusmaailmas

Töötasin äsja jälle kaks päeva. Ühes riidepoes Kristiines. Tegu oli kiirmoebrändiga ning hommikul poodi sisse astudes hakkasin end tunnetama vanana, mida ma tavaliselt üldse ei tee, sest olen alles rõõsad kolmkümmend kaks aastat siin planeedil veetnud. Aga see pood oli täis kriiskavaid neoonvärvilisi riideid, igal pool uhkelt peale lapatud suurused XXS ja XS. Mis need on, riided nukkudele? mõtlesin. Mulle oleks võib-olla selga mahtunud sealse poe XL riided. Võib-olla.

Aga ma lihtsalt pole selle koha sihtgrupp. Ise mõeldes, siis 14-15aastasena ostsin ka kiirmoebrände, sest muule rahakott peale ei hakanud.

(Ja praegu ostan kaltsukatest :D Ning eranditult, kaltsukatest saadud riided on peale pesu parema väljanägemisega kui uuena ostetud riided, sest kaltsukast on mul võimalik osta paremate brändide vastupidavamaid riideid, mis ei lähe niimoodi topiliseks ega lagune koost. Samas kui uuena ostan odavama otsa kiirmoodi, mis vastavalt ka välja näeb.)

Igatahes tempo oli seal kohas meeletu. Rahvamassid! Turiste oli palju ning laupäeval sadas, mistõttu kõik tulid ostlema. Ma olin kümme tundi jalgadel ning pärast omadega läbi mis läbi. Kassasse nad mind ei pannudki, vaid panin saali peal kaupa välja, viisin proovikabiinidest proovitud asju saali tagasi ja korrastasin riiuleid. Parajasti oli neil üks kuuajane haigusleht, üks puhkus, ning laupäeval võttis üks töötaja veel haiguslehe peale, tund aega enne oma vahetust. Usutav, et laupäeva hommikul kell 11 haigus peale tuli :D Vaene vahetuse vanem oli omadega täitsa läbi ja tuiskas nagu tuulispask ringi ning ka juhataja tuli õhtul ise lõpetama. Mul tekkisid eredad mälestused eelmise aasta suvest, kui see oligi mu suvi: ootamatud telefonikõned ja sõnumid ning poole pealt katki jäänud nädalavahetused. Ütlesin neile, et tunnen nende valu. Ise aga olin sisimas rõõmus, et see praegu pole mu elu. Et saan rahulikult suve nautida. Emapalk jookseb, vahepeal saan tahtmist ja võimalust mööda iga kuu päeva või paar juurde töötada ning natuke lisa teenida. Ei mingit stressi, ei mingit närvipinget. Neid tööotsi teen oma füüsisega ning mõtlema ei pea absoluutselt.

Võiks arvata, et nad olid tänulikud lisakäte eest, mis kõige hullemal hetkel abis olid? Aga ei, eile õhtul ära tulles ei öelnud vahetuse vanem mulle isegi head aega, rääkimata aitähist. Noh... me mõlemad teame, et teil tekib sama vajadus veel ning mõistlik oleks olla kena inimeste vastu, kes on abis ja on olemas, et nad ka edaspidi tuleks. Ma saan siiamaani Goworkabitist kirju firmadelt, kelle juures olen kunagi otsi teinud, sest nad kutsuvad mind tagasi. Ma olen kiire ja asjalik ja reaalselt teen täie rauaga tööd, nagu ma töötaks seal päriselt, mitte üks või kaks päeva. Nagu mulle makstaks kolmkümmend eurot tunnis, mitte kuus. Seega aitäh oleks omal kohal. Aga pigem näiteks juhataja nähvas mulle, kui vahetuse vanem oli lõunal ja mul oli vaja nõu, kuhu uut kaupa panna. Mainis, et ta ei ole üldse tööl praegu, vaid astus läbi. Kuule, muidugi küsiks ma teiselt vastutavalt, aga teda ei ole ju praegu. Mul ei ole seda vaja. Ma võin pohhuilt ka selle kauba välja panna, aga neil on ju seal oma kindel loogika, mis võib kus olla, mida mina ei tea. See, et ta ise seda uue kauba kohta mulle hoobilt öelda ei suutnud, näitas, et see polegi nii lihtne ülesanne. Hakkas seal riideid lappama ja leidis, et ma olin enne teist uut kaupa välja pannes ühte sorti liiga palju saali pannud. Nähtavasti oleksin ise pidanud poole lattu jätma, et äkki tuleb veel midagi uut, täpselt samas stiilis, mis tahab endale kohta. No vot selle peale ma tõesti poleks tulnud.

"See on ju omamoodi isegi loogiline," siristas juhataja.

"Täna tuli üldse palju uut kaupa," ütlesin. Vahetuse vanem oli ka halvasti üllatunud, kui lõpuks aru saime, et terve minu pandav torn on täiesti uus kaup, mis kõik vajab kohta.

"See ei tulnud täna, see tuli tegelikult reedel! Mitte et see oluline oleks!" sädistas juhataja. Nii...mind polnud siin reedel. Kas ma kuidagi vastutan selle eest, et te reedel oma tiimiga seda kaupa ära pole pannud või milles asi? Siis jäin ma vait ja mu nägu läks selliseks, et juhatajas ka mingi empaatia tärkas ja ta aru sai, et mind pahandas. Rohkem ma talle midagi ei öelnud peale mhmm ning ta läks kiiresti ära, soovides, et me tublid oleks ja vastu peaks.

Oi, see inimeste haldamine on üks raske töö. Kuidas inimesi kohelda, see on peen teadus ja õnne ülemusele, kes oskab seda tabada. Kuidas mina kohtlesin oma ajutisi töötajaid - ma kandsin neid käte peal! Tänan ja palun ette ja taha. Ja pärast räägiti firma peal, et minu pood on kõige parem pood, kus abis käia. Kõik tahtsid mulle tulla, samas kui mõnest teisest meie keti poest hoiti kaarega eemale.

Njah. Igatahes oli jälle hea töölainel olla, sest pärast seda maitseb mu tavaline elu kui puhkus ning pangakonto saab kosutust. Mul ongi nii puhkuse tunne praegu - istun, joon kohvi, issi pani lapse hommikuuinakut tegema ja läks ise köögisalongi kohtumisele (või armukese juurde:D). Teises toas tossab mehe poeg ning mul on mõnus laisk tunne.