Paradiisiaed

Kolisime tagaaeda puude varju mängima ja lebasklema

Issi tehtud kartuli-porgandi-maguskartulipüree mekib küll... eriti kui emme käest lusikas võtta ja ise mökerdama asuda

Meie puhkusereisikese viimasel kahel päeval Kaur ei kakanud üldse. Puhkuse poolest mugav, et ei pidanud tee peal sellega tegelema, aga parem ikka, kui kõht ilusti läbi käiks. Ütlesin Kauri äsja peale hommikusööki toolist välja tõstes, et ta teeks täna ühe lopsaka kaka ka. Sain kohe aru, et seda ta just oligi teinud. Jumal, see oli viiepallisüsteemis kaheksa. Seda oli nii palju ja igal pool! Ta oli lõpuks puuduvate päevade eest ka tasa teinud. Kõik minu käed olid seda täis, kui kraani all pesime, ta pistis ise ka oma käekese sinna sisse, ka kraan oli koos, ja kogu see värk ei tahtnud üldse maha tulla!

Kui lõpuks tagajärjed olid likvideeritud ja kõik puhtaks küüritud, tänasin jumalat, et ta seda oli teinud kodus, mitte kuskil väljas, ja asusin oma külmaks läinud röstleibade ja leige kofeiinivaba kohvi kallale.

Lõpuks on kasutust saanud lapse lühikeste käistega suvised pluusid, mida ma arvasin, et meil kunagi pole vaja kasutada, sest ikka liiga jahe on. Praegu on sobiv aeg. Jalutasime väljas, andsin vahetevahel Kaurile lutipudelist vett (ja ta õppis vaikselt ise sealt jooma) ja jahutasin teda veega. Panin talle päikesekreemi ka, kuigi mulle see väga ei meeldi, sest ei taha, et see talle suhu satuks, ning eelistan pigem lihtsalt ta varjus hoidmist. Nägin, et Kaur siiski oli natuke loid ning kolisime õuest hoopis tagaaeda, kus on lopsakalt puid ja varju. Võtsin lapselt üldse pluusi ära ja jätsin ta mähkmeväele ning heitsin tema kõrvale ja toitsin teda sealsamas aias. Jagame aeda kuue teise korteriga, aga ainult üle koridori naabrid üldse käivad seal, nii et olemine on päris privaatne.

Kaur mängis tekkide peal murul, uuris lilli ja rohtu. Varsti tõstsin ta vankrisse tagasi, tegin suuga natuke vaalade hääl, lutt suhu, ise läksin eemale. Jäigi päevaunele ning mina võisin käia sees, nõudepesumasinat tühjendada, tolmu imeda ja endale aeda süüa võtta. Tegin juba mitmendat piknikut ja kõikusin parasjagu raamatuga kiiges, kui mees aeda prahvatas, energiat täis, äsja FB-st skooritud suurem beebivann ja kanister päikesesooja vett käes.

"Kallu, ma ei teadnudki, et juba töölt tulemas olid!"

"Tegin üllatuse!"

Tema toimetamisest lõpuks virgunud Kaur krahmati kaenlasse ja torgati isadele iseloomulikult pikema jututa vanni. Kaur natuke ehmatas, aga harjus kiiresti ja hakkas pladistama. See ainus naabrinaine, kes aias käis, tuli ka vaatama, kuidas meie porgandpaljas poiss lustib. Palava ilmaga hea moodus jahutamiseks.

Õhtul peale meie rannaskäiku (Harku järv, vesi kakskümmend kuus kraadi ning inimesi meeletult) ja lapse suikumist käisin nöörilt pesu toomas ja nautisin, mis mahe ilm on. Õhk nagu seisis ja aeg ka. Juuni lõpp, kui võrratu aeg.

Toas ütlesin, et mina läheks hea meelega aeda lugema. Võtsin endale datleid ja piima kaasa ning nautisin sulnist suveõhtut. Vahepeal käisin elutoa akna taga piima juurde palumas.

"Andsin kogu piima siilile! Ja datlid lubas siil ka kõik nahka pista..."

Tuppa naastes nägin, et kell on kolmveerand üksteist. Ja ma olin vabalt saanud raamatut lugeda, sest nii valge oli!

Katsetasin äsja jälle Kaurile hommikuund teha: viisin ta enda voodisse, kardin ette, lutt suhu ja valge müra käima, seletasin, et tehku uinak ja et mina lähen teise tuppa. See on ainus viis, kuidas ma viitsin talle neid päevaseid kodu-uinakuid korraldada (vs siis kärus magamine): ma ei pea teda uinutama, vaid jääb ise. Õhtusest magamasuunamisest piisab minu päevanormiks.

Korraks kostus nuturöök ka, aga hüüdsin teise tuppa, et Kaur! Olen olemas! ning ta rahunes. Äsja käisin vaatamas ja magabki teine. Juhhei!