Meil käis eile korteri hindaja ning mõtlesime selleks ajaks kodu veidi üles vuntsida. Mees küll ütleb, et hinnatakse muudel alustel ning kodu korrasolek pole kuigi tähtis, aga mina olen arvamusel, et hindaja on samuti lihtsalt inimene, seega ka tema otsuseid mõjutavad emotsioonid. Guugeldasin lausa, kuidas saada kinnisvarale kõrgemat hinnangut. Seal öeldi, et igasugune kola võiks olla eest ära pandud, ja kui on aed, siis see võiks olla korda tehtud ja hekk kärbitud jne.
Meil oli aed enam-vähem, kuigi viimastel päevadel oli jälle palju võilillevarsi end üles ajanud, sest robot ei saanud oma tööd korralikult teha, sest aias varitses kuri vares, kelle poeg alles õppis lendama. Seega ei tahtnud mina minna päeval aeda robotit välja päästma, kui ta jälle kuskil omadega hädas oli. Lisaks oli üks parkimisplatsi ala väga vanu võilli täis, sest seda polnud keegi sel suvel üldse niitnud. Ajasin mehele peale, et ta trimmeriga selle korda teeks, sest see üks plats minu meelest kohe mõjutas aia üldilmet tunduvalt. Õhtul enne hindaja tulekut siis läksime aeda ning peagi leidsin end ise trimmerdamas esimest korda elus. Mulle nii meeldis! Raiusin vanu võilillepuhmaid läbi: "Sure, sure, sure!"
Ainus, kellele ei meeldinud, oli Kaur. Midagi oli selles trimmerdamise helikõrguses sellist, mis teda nutma ajas. Isegi, kui mees temaga kaugele teise aianurka põgenes. Varsti andis ta lapse mulle, me läksime sisse pakku, ja lõpetas ise töö ära. Aia üldilme tõesti paranes peale seda iluravi.
Kell kolm eile pidi hindaja tulema. Ma olin isegi ostnud vanillisaiu ning need ahju pannud, et tekitada värskelt küpsetatud saiade lõhna kohe sisse astudes. See ei peaks kuidagi hindamisakti määrama, mis tehakse pigem kinnisvara asukohta, ümbritsevate korterite eelnevaid müüke jne arvestades, aga siiski ma arvan, et korras kodu ja hea lõhn ei saa kuidagi kahjuks tulla.
Mees pidi töölt varem tulema, aga ei saanud kuidagi minema ning saabus koos hindajaga samal ajal. Ta tegi sisse astudes silmad suureks, sest ma olin kodu läikima löönud (natuke turtsaka Kauri kõrvalt). Nii puhas polnud meil tükk aega olnud, nii et kasud sees, endal ka nüüd ilus elada. Kõikvõimaliku kola panin silma alt ära ning isegi lapsekäru jätsin aeda, et trepikoda tühjem tunduks.
Veel ei tea, kuidas läks, järgmine nädal saame akti. Küsisin mehelt lootusrikkalt, kas vanillisaiade lõhna oli tunda. Ta ütles, et hoopis šokolaadi järgi olevat lõhnanud. No ega see ka paha ole. Ja maitsesid need vanillisaiad koos piimaga taevalikult!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar