Kaks päeva, kui mina poole kümnest hommikul seitsmeni õhtul tööl käisin, oli mees ise lastevalves - tema poeg oli ka see nädalavahetus meiega. Ja ta sai nii hästi hakkama! Pärast küsis küll, silmad suured, kuidas mina päeva jooksul nii palju asju jõuan. Aga minu meelest tema jõudis ka nii palju. Isegi pesu pesi ja kuivatas ning andis mulle õhtul uhkelt kokkuvolditud paki minu alukatega. Vahepeal sõitis Kauriga Kristiine ette ja ma tulin pausi ajal autosse last toitma. See polnudki nii väga Kauri pärast, kes oleks võinud süüa pudelitoitu, vaid minu rindade pärast, et need ei plahvataks.
Ma ei tea, kas kujutan seda ette, aga laps oli nende kahe päeva järel nii teist nägu! Ta tundus mulle asjalikum kui enne. Areneb praegu mitte päevade, vaid tundidega. Üks asi, mis isal on käpas, on uneajad. Paneb lapse voodisse ja laps magab päeval kolm ilusat uinakut. Mina ei saanudki päeval kunagi mingit unerutiini paika. Aga laps vajab und, magamise ajal ta aju arenebki. Praegu ka enne kohtumisele minekut võttis mees lapse, söötis talle minu tehtud brokolipüreed ja pani ta magama. Viie minuti pärast tuli võiduka näoga magamistoast: "Tehtud!"
Ta loeb nii hästi lapse märke ja saab kohe aru, kui too unine.
Ostsime Kaurile uue söögitooli ka - Ikeast. Leidsime, et kasutatud, mille mees skooris FB-st, ei ole ikka hea. Ta ei olnud üldse ergonoomiline, oli väga libe ja rihmad ei töötanud hästi, mis tähendas, et lapsele lausa ohtlik.
Ikea oma on lihtne, ilus ja väga töökindel. Vaatasin eile koju jõudes, kuidas laps seal istub ja käes püreetuubi vastu lauakest peksab. Ta istus nii sirgelt, silmad säramas, kogu olek asjalik. Lauakesele kausi sisse oli mees pannud veel kaks kurgikangi. Kaur võttis ise kausist ühe kangi ning hakkas asjaliku ilmega seda närima. Appi kui osav ta on! Kas see on tõesti minu kuuekuune beebi? Mis temaga nende kahe päeva jooksul tehti? Magas palju ja sõi issi käe all mitu korda püreesid, ning ongi tehtud.
Ja ma saan aru, miks öeldakse, et beebi esimest eluaastat tuleb hinnata, sest see lendab linnutiivul. Mul nagu polegi enam beebi, vaid lihtsalt väike laps. Ta silmad säravad, ta lällutab oma esimesi kõnekatsetusi, ta õppis issiga basseinis seismise selgeks (vanem hoiab kätest ja ta ise seisab süles). Kui hommikul ärkab, siis ei hakka enam nutma, vaid asjatab ise vaikselt voodis ja keerab end kõhuli.
Ma tunnen lihtsalt sellist sügavat armastust oma pojakese vastu, et vahel tahab süda lõhkeda. Me tegime siia maailma ühe õnneliku, hoitud ja armastatud inimhinge juurde. Ja minu mees! Kas ta on reaalselt parim isa maailmas? Ilmselt küll.
Mind on ikka nii-nii-nii õnnistatud. #blessed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar