Tulime äsja neuroloogi juurest, kus Kaur kuue elukuu täitumise puhul jälle kontrollis käis. Üldiselt oli kõik korras. Küsiti, kas keerab ilusti võrdselt üle mõlema külje. Juhuslikult ema oli külas olles ja Kauri hoides märkinud, et ta keerab pigem üle ühe külje. Ma ise polnud märganudki. Ma Kauri matil askeldades ise tavaliselt teen omi asju ja pigem ei ole niimoodi jälginud, et kummale poole ta keerab. Nüüd hakkasin vaatama ja ta, nui neljaks, keerab alati vasakule. Paremale mitte kunagi. Lasin vaimusilmas läbi, et ta toa peal on küll igatpidi liikunud end rullides, aga järelikult ta on siis olnud peaga teisele poole ning keeranud ikkagi oma vasakule.
Püüdsin teda siin eelnevad päevad meelitada paremale keerama, küll mänguasjadega, küll kutsumisega. Ei midagi. Ta isegi ei üritanud, vaid vaatas mind mõtlikult. Võib-olla talle lihtsalt... ei meeldi parem pool.
Toob meelde Derek Zoolanderi, kelle eripäraks oli, et ta ei suutnud vasakule pöörata. Üks selle filmi kõige lambikamatest ja parematest naljadest. Pluss sipelgatele mõeldud maja nali. Olime nädalavahetusel ühel näitusel makette vaatamas ning meie Liisuga sosistasime üksteisele: "What is this? A house for ants?" ja itsitasime.
Neuroloog, kes meil on väga meeldiv, andis mõned näpunäited, kuidas teda meelitada siiski paremat poolt ka treenima. Ja kuidas harjutada vaikselt käputamist.
"Aga roomamine?" küsisin. "Seda ta veel ei tee. Ta küll üritab, aga ei liigu eriti kuhugi. Ajab peput uppi ja on frustreerunud."
Neuroloog ütles, et roomamine olevat yolo (noh, oma sõnadega). Et nii mõnigi laps jätab selle üldse vahele. Käputamine ehk neljakäpakil edasi liikumine olevat tähtis verstapost.
Siis pakkus arst Kaurile kõristit, et kontrollida ta haaramisoskust. Kaur, kellele ma mänguasja samal eesmärgil pakun sada korda päevas ja kes pakkumise peale oskab ise võtta luti ja endale suhu pista, vaatas nüüd arstitädi mõtlikult, natuke flegmaatilisel ilmel, ega teinud midagi. Ta vist väga neid maske ei usalda, mis kõigil ees olid. Lõpuks peale pikka palumist ikkagi suvatses selle kõrina võtta.
Küsiti, mida laps sööb. Meie olime nüüd kuue kuu täitudes alustanud temaga näputoitumisega. Minu puhul tähendas see, et lõikasin talle toiduained käepärasteks sektoriteks või laastudeks ja lasin tal söögitoolis olles ise möllata. Mees oli talle andnud küpsetatud kartuli sektoreid ning pistnud lapsele ise suhu, et parandada suhujõudnud toidu hulka. Minul ta, jah, eriti nende kahe päevaga midagi alla ei neelanud. Minimaalselt. Aga ma tean, et algul see ongi normaalne, ta alles arendab koordinatsiooni ja motoorikat ning õpib tahket toitu neelama. Uued maitsed veel lisaks, ja nii palju on õppida.
Arst lasi ette lugeda, mida olin talle andnud (röstsai, avokaado; keedetud muna, kurk), ja ütles, et tegelikult peaksime ikka püreedest alustama.
"Noh, neid lähenemisi on nii palju erinevaid," vastasin. "Mis kellelegi sobib."
Ta ütles, et muna üldse olevat nii noortele lastele keelatud, samal ajal kui mina olin netist leidnud, et muna on täiuslik beebi esimene toit, ning seda muretult lapsele mäkerdada andnud. Neid tõdesid on nii palju erinevaid.
Küsisin, millal võime liha hakata andma. Siis, kui köögiviljapüreed on "selged". Siis lihapüreed. "Aga muidugi ise teate paremini, teie laps," naeratas ta.
Ega mul erilist traagikat pole, peaasi, et laps saaks vitamiine ja rauda ja muud vajalikku kätte, mida ta rinnapiimast ei saa. Seega leppisime mehega kokku, et hakkame nüüd püreesid andma, et ta reaalselt saaks toitu ka neelatud, ning näputoitumist võin mina teha eralõbuna, et harjutada lapsel ikkagi motoorseid oskusi ning neelamisoskust. Mees veel luges sõnad peale, et tema ka tahab last nüüd toita. Ta on niii hea isa, nii tahab lapsega tegeleda.
Ma arvan, et selline 50/50 lähenemine ongi kõige parem. Ei ole vaja seda asja mustvalgelt võtta. Peaasi, et lapsel on vajadused täidetud ja ema on rõõmus.
Näiteks näputoitumise mõned teoristid on öelnud, et seda tehes lapsele püreesid anda ei tohi, et ta satub segadusse. Teised jälle, et muidugi tohib mõlemat anda. Siis kaevusin täna arsti juurest tulles ja püreedega alustada tahtes netti ning need soovitused, mida lapsele esimeseks toiduks serveerida, on seinast seina. Mida üks soovitab, seda teised laidavad maani maha, et kindlasti ei tohi! Siin on allergeen, siin on nitraadid sees, ja mida kõike veel.
Ma neid allergeene üldse ei põeks ette. No on, siis ei anna enam mõnda aega konkreetset toodet. Aga kõiki võimalikke allergeene vältima hakata... no halloo, see on üldse enamik toiduaineid.
See kõik võttis mult ära ka igasuguse isu teisi tulevasi lapsevanemaid tulevikus õpetama hakata. Tõde selles maailmas pole olemas, las igaüks lihtsalt teeb, mis tahab - üles kasvavad need lapsed nagunii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar