Unistuste grill

Laupäeva hommikul sõime kiirelt mehe tehtud mini-sarvesaiu ja jalutasime Balti jaama turule, kus pidi aset leidma 1 euro raamatulaat. (Jumal tänatud mu nädalavaatega märkmiku eest, kuhu ma kõik eesootavad mind huvitavad sündmused üles märgin. Miski ei lähe nii meelest. Ka kõik asjad, mida ma konkreetsel päeval teha plaanin, telefonikõned näiteks, mida tahan teha, kõik visiidiajad arstile, juuksurisse, küüntesse jne... Selline pabermärkmik on parim. Elektroonilist ei saaks ma kunagi kasutada. 

Isegi mees vaatab viimasel ajal mu märkmikku üle ja küsib, kas mul see või teine asi on tehtud. Kirjas, et tee Kegeli harjutusi, kas tegid??)

Ilm oli sombune ning me vaatasime kahtlevalt taevast, sest meid oli grill ees ootamas. Otse enne Balti jaama nägime Koit Toomet midagi filmimas. Ma oleks jäänud koos teiste pealtvaatajatega uudistama ja kiibitsema, aga meid kannustas päevakava takka. Raamatulaat oli täitsa olemas ja täitsa lopsakas, palju inimesi uudistas seal. Küll oli mõnus tunne oma kaasatehtud kohviga seal sobrada. Mees koos Kauriga läks ajas veidi omi asju.

Mõned õhemad lasteraamatud olid koguni 50 senti tükk, nii et läksin seal täitsa hoogu. Mul on kogu aeg vaja uusi raamatuid, mida Kaurile ette lugeda. Muidugi hakkame neid ka kordama ja roteerima, aga endal on huvitavam, kui neid on erinevaid ja palju. Eriti hea meel oli mul Tiia Toometi raamatu "Kaur, kõige noorem vanem vend" üle, sest see mulle endale lapsena meeldis. Ilmselt sellele raamatule võlgnebki meie Kaur oma nime. Juba alustasin selle ettelugemist ka ning see on nii mõnusa, ladusa stiiliga, et lausa lust on lugeda.

Koju jõudnud, oligi aeg juba aed valmis seada. Mina vedasin keldrist toole välja ja tegin süvapuhastust kõigile laudadele, toolidele ja kiikedele, sellal kui mees toas kokkas, laps kõhule seotud.

Kuidagi juhtus nii, et just esimese külalise saabumisega tuli päike välja ja jäi nii kogu ülejäänud päevaks. Kadus tuul, kadusid pilved, oli vaid helesinine taevas ja soe päike. Nagu mees oleks tellimuse sisse andnud!

Väga mõnus istumine oli. Tulid ainult mehe sõbrad, minu omad kas ei saanud või ei tahtnud tulla. Sellest hoolimata oli väga hea õhkkond, kõik külalised kuidagi klikkisid omavahel. Vestlus käis enamasti inglise keeles, sest kolm erinevat külalist olid ameeriklased või inglased - mees tõmbab ligi välismaalastest sõpru.

Beebisid oli ka kolm: meie oma, ühtede sõprade oma ja naabrilaps, kes ka kampa lõi. Kõik beebid käisid ühest sülest teise. Sõprade kahekuune tundus nii tilluke ja kerge nagu udusulg. Ema väitis, et eiii, ta on ju nii raske, annab teda tõsta! Täpselt nagu mina paar kuud tagasi mõtlesin, kui mulle öeldi, kui kerge see beebike on. Ta tundus alati raske ja praegu on juba päriselt raske ja mürakas, seitsepool kilo.

Mees muudkui askeldas grilli vahet ja vorpis burgereid, rebitud sealihaga, mis on ta spetsialiteet. Mina sain falafeliga ja minu oma vähemalt oli imemaitsev. Vahel oli üllatuslikult natuke vürtsikat hapukoore-ketšupikastet ja isegi sinihallitusjuustu. Mina sain enamuses lihtsalt ringi käia ja jutustada. Kaur käitus ka väga kenasti, ei ühtegi kääksu kogu õhtu jooksul. Me väga pooldame tema sotsialiseerimist, et ta muudkui harjuks ja näeks, inimesed on ümberringi olemas. Ei taha, et ta vaid ema ja isa tunnistaks. Vedasime vankri ka aeda ja vahepeal sai ta seal silma looja lasta või niisama vaiksemas kohas lesida.

Muudkui istusime ja lobisesime ja vahepeal hakkas mul tunne, et olen jälle kahekümnendates ja istun mingil olengul ning mul pole kuhugi kiiret ja kellegi eest vaja hoolitseda. Hästi hea oli olla. Mees pärast ütles, et täpselt seda ta oligi oma grilliga taotlenud.

Istusin kogu aja päikese käes ja sain rinna eest ja näost päris palju jumet juurde. 

Ära põlenud, ütles mees.

Kõige päevitunum inimene perekonnas, ütlesin mina uhkelt. Ära ole kade.

Pärast külaliste lahkumist istusin Kauri toitma koos klaasi alkovaba veiniga, mis laualt üle oli jäänud. Vot see on elu!

Et elu pole täiuslik, vaid lihtsalt rodu sündmusi, mõned halvemad ja mõned paremad, siis jõudsime pärast õhtul jälle üksteist kuidagi valesti/halvasti mõista. Mees midagi rääkis ja mina hakkasin oma peas kerima ja leidsin, et mulle see jutt üldse ei meeldinud. Mees läks magama ära, mul üldse und ei olnud ja tahtsin pead klaarida väikese jalutuskäiguga. Mehele, kes magamistoas lesis, midagi ei öelnud, lihtsalt läksin. Siis venis see jalutuskäik tunniajaseks, sest poole pealt hakkas mul pepu valutama. Kui lõpuks koduni jõudma hakkasin, tormas mulle vastu väga mures mees, kes ütles, et oli mind viis korda otsimas käinud. Miks ma polnud midagi öelnud enne minekut, miks ma polnud telefoni kaasa võtnud? Telefoni ma üldiselt jalutades kaasas ei kanna, aga midagi oleksin öelda küll võinud, sest ma ju aimasin, et ega ta maga. 

Ja miks ma üldse pahane olin, kas ma seletaksin? Selleks ajaks ma ise ka enam ei saanud aru, mille peale, oli üle läinud. Kallistasime hästi palju ja sain tugeva pepumassaaži. Aga endal mul oli veel mitu päeva kahju ja paha meel, et olin teist niimoodi muretsema pannud.

No vot, vahel läheb nii. Selles olukorras sees ei oska kuidagi teisiti reageerida, kui just reageerin. Pärast, kui natuke settib, tundub see nii tähtsusetu ja loll.