Netflix toodab suurel hulgal hullumeelseid sarju, mis vaatamata oma totakale süžeele võivad ekraani ette naelutada, kui mitte ettevaatlik olla. Meile hakkas siin lapse esimestel kuudel päris kõvasti külge õhtuti teleka ees istumise harjumus, sest beebi oli nii pisike ja kodus temaga pidime olema nagunii ning teda ka pidevalt süles hüpitama ja toitma. Sari Manifest, mille avastasime just talvel peale beebi sündi, oli päris põnev ning räägib lennukist, mis viieks aastaks ära kaob, nii et kõik reisijad surnuks tunnistatakse ja nende lähedased oma eluga edasi lähevad... ainult et nad ilmuvad kõige lennukiga tükkis uuesti välja ning nende jaoks pole aeg üldse edasi läinud. Hea ja kaasahaarav sari on, praegu on neil hooaegadevaheline aeg. Ainult et iga kord sellele sarjale mõeldes tuleb mulle täpselt meelde see tunne, mis oli lapse esimestel elupäevadel, see abitus, kui ta nuttis ja me teda kordamööda võtsime ja rahustada püüdsime. Kui ma pelgasin ööde lähenemist, sest kartsin tundidepikkuseid nutuhooge. Kui ma duši all käies pidin kiirustama, sest beebi läks magama alles kümnest koos meiega ja minu ära olles ta nuttis, kuna tahtis eriti õhtuti ikka ja jälle rinnale.
Jumal, kui palju lihtsam praegu elu on. Beebi läheb suurema kärata magama ja meil on veel mitu tundi omavahel-olemise aega. Ja kui ta nutab, siis paned ta nati teise asendisse ja rahuneb kiirelt.
Aga sarjadest edasi rääkides, Netflixis on eriti palju kokandussaateid. Meie sattusime igasugu pagarisaadete võrku, mida on suht lõbus vaadata, eriti kui endal küpsetamise peale just erilist annet pole. Ainult et kõht läheb alati tühjaks ning kui meil üleval kapis on kellegi toodud kommikarpe, siis tihti koogisaateid vaadates tuleb tahtmine need alla tuua ja ise ka maiustada.
Üks sari on Is it cake?, kus eriti osavad kondiitrid valmistavad torte, mis on maskeeritud mingiteks muudeks esemeteks. Tort, mis kaetakse suhkruvõõbaga ja maalitakse kohvriks. Kolmeks vannipardiks. Kübaraks. Valmistatakse igasugu detailid juurde ning tulemus on nii elutruu, et osa sellest saatest on ka äraarvamine, kas etteantud ese on kook või päriselt ese - sellest ka saate nimi. Mul on nende äraarvamise peale hea silm, enamus aega ütlesin kindlalt ära, mis etteantud hulgast on päriselt kook. Aga võõras oli mulle üldse see elutruude kookide kontseptsioon. Võistlejad on ise elukutselised pagarid, kellest osadel oma pagaritöökojad ja osad valmistavad sääraseid torte müügiks oma köögis. Väga lahe tegelikult. Mulle hakkas kohe tunduma, et see on ideaalne töökoht. Mõistagi inimesele, kelle kirg on tordid ning kes on selles ka üle mõistuse hea. Käpardil ei ole sellel alal midagi teha. Aga kes seda oskab, kellele meeldib niimoodi üksi tundide kaupa nokitseda - võistlejad said oma kookide jaoks aega näiteks kaheksa tundi ja kasutasid sellest ära iga sekundi - ja kes suudab endale üles ehitada hea kuulsuse ja kliendibaasi, sellel on minu meelest ikka päris ideaalne töö. Töö, mis ühendaks hobi ja rahateenimise. Ja säärased võimsad tordid saab maha müüa ikka päris suure raha eest.
Lisaks mulle tundub, et oma kätega millegi tegemine on juba eos päris rahuldustpakkuv ning päeva lõpuks on selline tehtud ja saavutatud! tunne, kui tort valmis ja edukalt näiteks käekotiks maskeeritud.
Täiega tekkis endal ka tahtmine kunagi mõne tähtsa sündmuse jaoks tellida selline silmapettetort. Kindlasti on Eestis ka selliseid tegijaid.
Kui me Is it cake'iga ühele poole saime ja oma magusaisust juba võitu, siis avastasime kahjuks uue saate, Baking Impossible, kus võistlevad koos kaheliikmelised tiimid, üks liige on kondiiter ja teine insener, ning valmistavad söödavaid liikuvaid objekte nagu laev, robot, sild jne. Objektide kontseptsioon läheb iga osaga järjest keerulisemaks ning juba peavad nad tegema näiteks üleni söödava minigolfiraja, kus leidub ka liikuv takistus ning mis peab olema täiesti mängitav. Selle saate põhiidee on nii absurdne, aga samas lõbus. Jälle ajas näljaseks, aga pani kaasa ka elama. Meie lemmikpaar sai lõpus teise koha.
Ning siis, kui lõpetasime Baking Impossible'i, leidsin järjekordse metsikuse, Nailed it!, mis vastupidi kõigile teistele hõlmab endas käpardlike kodukokkade katsetusi taasloomaks suht keerulisi küpsetisi ja torte. Neile antakse ausalt öeldes ka liiga vähe aega, et tulemus ikka võimalikult naljakas oleks, näiteks tunni ajaga on megakeeruline midagi küpsetada, nikerdada valmis kaunistused ja need peale kanda. Need, kes tegid valmis esialgselt presenteeritud objekti, kohe kindlasti seda tunni ajaga ei teinud. Pulmatordi jäljendamiseks anti näiteks kaks tundi, mis on absurd. Aga pean tunnistama, et esimeses saates me naersime nii, et mul igatahes tulid laua pisarad silma. Need käkerdised olid tegelikult ikka väga lahedad. Mul tekkis ka küsimus, kuidas sinna saatesse osalejaid leitakse. Kui mina oleks end üles andnud käpard-kokana selle saate jaoks, siis ajal enne filmimist ma ikka püüaks insta end koolitada ja veidigi küpsetama õppida. Või nende eest varjatakse saate päris sisu enne filmimist? Peaks järgi uurima. Seal üks kokk näiteks unustas taignale lisada munad, teine jahu... Päris hull:D
Loodan, et me nüüd vaikselt soojemaks minevate kevadõhtutega leiame midagi targemat teha, kui telekast lollusi vahtida. Jumal meid aidaku, sest neid kokandussaateid on seal vist mitukümmend...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar