Võtsin Kauri varahommikul sööma, kui märkasin, et ta lutt oli kadunud, kuigi õhtul oli see kindlalt voodis ta kõrval olnud. Küsisin mehelt, kas ta teab, kus lutt on, aga mees ümises läbi une torssis häälega, et ei.
Tõin Kaurile varuluti ja panin ta voodisse. Kui kahe rinna vahel Kauri ennast voodisse panin, et oma padjad ringi tõsta, võttis Kaur uuest lutist kinni ja viskas selle mauhti üle õla, kus see potsatusega kuskil tema voodi all maandus. Kohe sai selgeks ka eelmise luti saatus. Kaur ise hakkas kohe virisema, sest lutti ju ei olnud! Mees otsis peamise luti üles ja pesi ära, aga teist püüdsin ma praegu tema voodivõrede vahelt kätte saada. Annab õngitseda sealt, pean mingi pika objekti otsima. Huvitav uus komme Kaurikesel tulnud. Tavaliselt läheb ta magama ilma lutita, aga hea on seda alati voodipeatsis hoida, kui ta varahommikul näiteks uut päeva kuulutama hakkab. Siis tavaliselt pistan talle unise käega luti suhu ja ta rahuneb ja tihti magab veel natuke edasi, nagu "Oh okei. Kui sa asja niimoodi paned, siis on jah öö."
Istun veel temaga vangis ilma oma riieteta. Leidsin mehe kapist beduiinipüksid ja läksin nendega ning sama pluusiga, millega öösel magasin, lapsega aeda, aga Kaur pidas vastu hädised pool tundi. Ta oli hoopis näljane ja väsinud. Nüüd olengi täna päev otsa sees olnud, mis on minu jaoks äärmiselt harjumatu. Mees tuleb alles kuue paiku, sest just täna on tal palju asju ajada. Kindlasti päästab ta ainsa liigutusega mu riidekapi poole pantvangist. Äkki saan veel õhtul Kauriga jalutama minna.
*
Uurin vaikselt näputoitumise teemat lapse jaoks. Meil on selles suhtes mehega veidi erinevad vaated: tema tahaks anda püreesid nagu ikka tehakse ja tegelikult juba pihta hakata. Mina jälle ei näe kiiret ja ootaksin ilusti poole aasta sünnipäevani ära. Ta juba saab väga head rammusat rinnapiima, mis tal viga peaks olema? Kohe, kui pilgu pööran, annab issi Kaurile juba midagi uut maitsta. Kaur on juba saanud kurki, banaani, soolakurki, mustikat...midagi kindlasti veel. Ega ta nendega midagi teha oska, lutsutab, nätsutab hapu näoga ja enamuse sülitab välja. Minu jaoks oleks mingi uue toiduaine tutvustamine suur ja püha protsess ning ma kindlasti tahaks alati olla kohapeal ja vaadata, kuidas mu beebi midagi uut proovib, eelistatult teeb seda ise oma sõrmekestega. Sellepärast oli mulle veidi nagu ehmatus, et iga kord, kui mees midagi sööb, annab ta kohe lapsele ka sealt maitsta.
Samas ütlen endale, et see on pisiasi. Sellest pole ka ju midagi halba, kui ta vaikselt tutvub, et maailmas on veel toite peale rinnapiima. Ei tohi olla selline kontrollifriik, vaid jagada lapse asjus vastutust ja õigusi. Ka isal on omad vaated ja tal on lapse kasvatuse suhtes viiskümmend protsenti sõnaõigust.
Eile käisime tähtpäeva puhul Koplis restos Kohalik ning Kaur sai issi magustoidu pealt kohe mustikaid maitsta. Ta tegi selle peale nii naljakat haput nägu ja judistas õlgu. Nüüd on ta öösel kaks korda ja päeval kaks korda kakanud ning mõtlen, kas äkki need mustikad natuke ehmatasid seedesüsteemi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar