Vaatasin oma arvuti töölauale kinnitatud sildikeselt, kus on kõikide sünnipäevad kirjas, et töökaaslane saab varsti aasta vanemaks.
"Sul on sünnipäev tulemas, jah?" küsisin ma meile lugedes.
"Jaa."
"Kui vanaks sa saad?"
"Kui vanaks sa saad?"
"Kakskümmend neli."
"Ma arvasingi, et sa oled kakskümmend kolm," ütlesin ma võidukalt.
Ma püüan alati endamisi inimeste vanuseid ära arvata. Enamasti panen päris tugevasti mööda - see pole nähtavasti üks minu tugevusi.
"Kui vana sina üldse oled?" küsis ta vastu.
"Mina olen kakskümmend seitse."
"Ma poleks elus seda arvanud. Ma oleks sulle palju vähem pakkunud."
Oskasin seda juba oodata. Mitte keegi ei paku mulle kakskümmend seitse. Aga ma pole selle üle tingimata rõõmus. See tuleneb vist mu lapsikust käitumisest ka. Ja olekult olen enamasti pigem ebakindel.
Sisimas ei usu ma ikka veel, et olen täiskasvanu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar