Ääretult mõnus oli eile õhtul skaibis Tiina ja Marili kinni püüda. Või ükspäev ema. Või Liis vanaemaga (kes küll kähku põgenesid). Või Minn.
Kui ainult Tiina kogu aeg nii vasakule ei mõtleks. Ei saa ju sellise inimesega üldse rääkidagi.
Õues aga on nii-nii valge. Kui ma nüüd ei eksi, siis peaks homne päev olema aasta kõige pikem ja öö kõige lühem. Mu lemmikaeg aastast. Ma ei oskagi hästi kirjeldada, mis tunne mind valdab, kui seisan kell veerand üksteist aias ja vaatan läbi puuokste kuud ning taevas on jumala hele. See on omamoodi romantiline ja natuke kurb, sest sellest edasi läheb aina pimedamaks. See on see kõige parem hetk. Aga suvi on ju veel alles ees...
A kinkis mulle mingi pisikese karbikese, säravad kivikesed sees. Oluline polegi, mis ta kinkis, vaid see, kuidas ta ütles, et see jääb mulle nendest mälestuseks. Selline awww-hetk. Laupäeval lähen Bishop's Stortfordi oma endisele perele külla. Õhtupoole võiks tegelt ka ühelt teiselt eesti jaanipäevalt läbi hüpata, vaatan, kuidas viitsin. Tegelikult ju võiks: jaanipäevi pole kunagi liiga palju.
B haaras kohe pärast ema äraminekut telefonitoru.
"Ei helista talle jälle!" ütlesin telefoni võttes. "Tal on ka vaja paari tundi enda jaoks."
Nad läksid kuskile kooliüritusele. Mingile vanematele mõeldud peole, mis pidi hästi šikk olema. R mainis midagi kokteilidest päikeseloojangus. Võib-olla erakoolides asjad niimoodi käivadki.
"Ta võtab kogu aeg paar tundi enda jaoks," porises B tagasi voodisse minnes.
Tegelikult on R hea ema. Väga hands-on. Kui töölt tuleb, siis esimese asjana pärib ta üksikasjalikult iga lapse käekäigu kohta ja alati küsib, kes veel pargis oli, kas too või too su sõber oli, ja mida te mängisite ja kui kaua ja mida te sõite ja nii edasi. Või siis kukub laste koolikottides sobrama, endal mantel veel seljas. Samas kasutab ta tihti võtteid, mis minule keelatud on. Telekas on lastele juba nädalaid keelatud, st siis minuga koos. Mina olen seega paha, kes teeb "omi reegleid".
"We can watch TV. You're not our mummy!"
Duud, just su ema seda keelabki. Aga pole mingi üllatus, et kui mõnel õhtul on R-il endal võimalus laste järele vaadata, siis ikka kohe teleka ette või arvuti taha mängima või haarab keegi ta telefoni... Täna näiteks vaatasid nad kaks tundi järjest telekat, enne kui R ära läks.
Või näiteks magusat pole soovitav neile anda. Pigem puuvilju. Magustoiduks tuleks enamasti anda puuvilju ja jogurtit.
"Alati samaaa... Ma ei taha jogurtit!"
Kui ema koju jõuab, siis võib vabalt minna šokolaaditamiseks. Reedeõhtuti pugivad kõik magusat ja laste nädalavahetuse kotte lahti pakkides leiab kommipabereid nii et vähe pole. Kukub kuidagi nii välja, et lapsehoidja kaela saab alati lükata need ebameeldivamad kohustused ja siis ise olla the good guy.
Aga telekast nii palju, et kunagi arvasin, minu lapsed vaataksid seda minimaalselt. Nüristab ja teeb vägivaldseks ja nii edasi. Enne viiendat eluaastat ei laseks üldse ligidalegi. Aga päriselus... kui olla kodune ema, kas või mõnda aegagi, siis kas see tähendaks, et oledki tunnist tundi ja minutist minutisse lapsega? Košmaar! Ei hakka endale valetama, nüüd küll lükkaksin oma lapsed teleka ette, nii et silm ka ei pilguks, ja võtaksin endale iga päev mingi puhkeaja. Lihtsalt ma ei ole harjunud, et peabki iga minut lapsega koos olema. Enda käest juba tean, et kui lähen korraks teisele korrusele midagi tooma, siis on juba pisarad lahti ja tuleb tagasi joosta: kes nüüd jälle nutab ja miks? Miks sa teda lõid? Palu vabandust!
Sellist asja nagu sõpradega ümberhulkumine siin laste seas ei leidugi. Tiinekate puhul veel, aga ma ei tea, mis vanusest. 11-aastasel Andrel näiteks polnud lubatud üksi kuhugi minna. Paar korda sel kevadel võis ta pärast kooli sõpradega lähedalasuvas pargis kokku saada, aga ma olin selleks ajaks juba ise täiesti paranoiliseks muutunud, küsitlesin teda, et kuhu ja kellega ja korrutasin kümme korda üle, mis kellaks tagasi tuleb olla, ja muidugi küsisime emalt luba. Kui ta oleks kasvõi minuti hilinenud, oleksin juba närviliselt küüsi närinud. Aga ta tuli alati viis minutit varem, "et kindel olla".
Siin ühiskonnas on vanemaks olemine kuidagi nii... täiskohaga.
Õues aga on nii-nii valge. Kui ma nüüd ei eksi, siis peaks homne päev olema aasta kõige pikem ja öö kõige lühem. Mu lemmikaeg aastast. Ma ei oskagi hästi kirjeldada, mis tunne mind valdab, kui seisan kell veerand üksteist aias ja vaatan läbi puuokste kuud ning taevas on jumala hele. See on omamoodi romantiline ja natuke kurb, sest sellest edasi läheb aina pimedamaks. See on see kõige parem hetk. Aga suvi on ju veel alles ees...
A kinkis mulle mingi pisikese karbikese, säravad kivikesed sees. Oluline polegi, mis ta kinkis, vaid see, kuidas ta ütles, et see jääb mulle nendest mälestuseks. Selline awww-hetk. Laupäeval lähen Bishop's Stortfordi oma endisele perele külla. Õhtupoole võiks tegelt ka ühelt teiselt eesti jaanipäevalt läbi hüpata, vaatan, kuidas viitsin. Tegelikult ju võiks: jaanipäevi pole kunagi liiga palju.
B haaras kohe pärast ema äraminekut telefonitoru.
"Ei helista talle jälle!" ütlesin telefoni võttes. "Tal on ka vaja paari tundi enda jaoks."
Nad läksid kuskile kooliüritusele. Mingile vanematele mõeldud peole, mis pidi hästi šikk olema. R mainis midagi kokteilidest päikeseloojangus. Võib-olla erakoolides asjad niimoodi käivadki.
"Ta võtab kogu aeg paar tundi enda jaoks," porises B tagasi voodisse minnes.
Tegelikult on R hea ema. Väga hands-on. Kui töölt tuleb, siis esimese asjana pärib ta üksikasjalikult iga lapse käekäigu kohta ja alati küsib, kes veel pargis oli, kas too või too su sõber oli, ja mida te mängisite ja kui kaua ja mida te sõite ja nii edasi. Või siis kukub laste koolikottides sobrama, endal mantel veel seljas. Samas kasutab ta tihti võtteid, mis minule keelatud on. Telekas on lastele juba nädalaid keelatud, st siis minuga koos. Mina olen seega paha, kes teeb "omi reegleid".
"We can watch TV. You're not our mummy!"
Duud, just su ema seda keelabki. Aga pole mingi üllatus, et kui mõnel õhtul on R-il endal võimalus laste järele vaadata, siis ikka kohe teleka ette või arvuti taha mängima või haarab keegi ta telefoni... Täna näiteks vaatasid nad kaks tundi järjest telekat, enne kui R ära läks.
Või näiteks magusat pole soovitav neile anda. Pigem puuvilju. Magustoiduks tuleks enamasti anda puuvilju ja jogurtit.
"Alati samaaa... Ma ei taha jogurtit!"
Kui ema koju jõuab, siis võib vabalt minna šokolaaditamiseks. Reedeõhtuti pugivad kõik magusat ja laste nädalavahetuse kotte lahti pakkides leiab kommipabereid nii et vähe pole. Kukub kuidagi nii välja, et lapsehoidja kaela saab alati lükata need ebameeldivamad kohustused ja siis ise olla the good guy.
Aga telekast nii palju, et kunagi arvasin, minu lapsed vaataksid seda minimaalselt. Nüristab ja teeb vägivaldseks ja nii edasi. Enne viiendat eluaastat ei laseks üldse ligidalegi. Aga päriselus... kui olla kodune ema, kas või mõnda aegagi, siis kas see tähendaks, et oledki tunnist tundi ja minutist minutisse lapsega? Košmaar! Ei hakka endale valetama, nüüd küll lükkaksin oma lapsed teleka ette, nii et silm ka ei pilguks, ja võtaksin endale iga päev mingi puhkeaja. Lihtsalt ma ei ole harjunud, et peabki iga minut lapsega koos olema. Enda käest juba tean, et kui lähen korraks teisele korrusele midagi tooma, siis on juba pisarad lahti ja tuleb tagasi joosta: kes nüüd jälle nutab ja miks? Miks sa teda lõid? Palu vabandust!
Sellist asja nagu sõpradega ümberhulkumine siin laste seas ei leidugi. Tiinekate puhul veel, aga ma ei tea, mis vanusest. 11-aastasel Andrel näiteks polnud lubatud üksi kuhugi minna. Paar korda sel kevadel võis ta pärast kooli sõpradega lähedalasuvas pargis kokku saada, aga ma olin selleks ajaks juba ise täiesti paranoiliseks muutunud, küsitlesin teda, et kuhu ja kellega ja korrutasin kümme korda üle, mis kellaks tagasi tuleb olla, ja muidugi küsisime emalt luba. Kui ta oleks kasvõi minuti hilinenud, oleksin juba närviliselt küüsi närinud. Aga ta tuli alati viis minutit varem, "et kindel olla".
Siin ühiskonnas on vanemaks olemine kuidagi nii... täiskohaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar