Eesti raamat

Hommikul skaipisime Tiinaga, mis andis mulle terveks päevaks sellise hea energia sööstu. Meil oli aeg kinni pandud ja puha, kuna tema juurde ei saa enne, kui peab sekretäriga kokku leppima ja siis ta vaatab, millal vaba hetk tekib.

Natuke aega peale head aega ütlemist helises mul uksekell. Hiilisin kriketinuiaga ukse taha, sest ma ei usalda Londonit. (Tõsiselt rääkides oli eile õhtul magamajäämisega raskusi, sest pidevalt kuulsin mingit krabistamist koridorist, arvatavasti tuli see tegelikult väljast või kujutasin lihtsalt ette, siis aga hakkasin mõtlema, et kui olekski murdvaras, mida siis kõige targem teha oleks. Arvatavasti, kui ta juba seal oleks, ta arvaks, et maja on tühi, seega endast märkuandmise peale laseks ta jalga. Samas on igasugune inimene, kes juba sisse murrab, ohtlik, ning oleks hoopis loll tegu endast märku anda. Mul tuleks ennast hoopis ära peita, hääletult. Politseisse ka kohe helistada ei saaks, sest ta ju kuuleks...Täitsa lõpp. Mõtlesin, et peaks seda täna guugeldama: mida tuleks teha, kui sa magad tühjas majas ülemisel korrusel ja kuuled korraga ukse taga kobistamist - ja sul ei ole lauasahtlis relva?)

Igatahes. Hoopis postiljon oli Tiina saadetud pakiga. Pakk sisaldas kahte Silvia Rannamaa raamatut ja ühte ajakirja. Nii palju eesti keelt korraga ümberringi... õndsus. Aitäh sulle, kallike! Musidkallidpallid.

Nii tore, kui sul ikka selliseid inimesi on, kas pole?

Ühte Rannamaa raamatut polnud ma lugenudki ja sellega juba tsillisin metroos. Ahhh, kui hea. Teine raamat on muidugi "Kasuema".

Hiljem läksin veits ostlema, muidugi heategevuse eesmärgil. Mina olin heategevuse eesmärk. Sain lõpp-laheda piparmündirohelise kampsuni, mitu numbrit liiga suure, aga sellepärast istubki veits lohvakalt, mis mulle meeldib. Ja ühte käekotti armusin ära. See on selline maailmatu suur, kuhu mul terve elamine ära mahub. Mulle sobib. Ma pean endaga alati tervet koormat asju kaasas tassima, mis kõik on vajalikud.

The awesomeness of the cardigan-ness

Oled küll ilus, jaa...

Nüüd on mul millegipärast juba neli pruuni käekotti, mida ma üldse nii pole plaaninud.