Te oleks pidanud mind nägema, kui ma eile, mil terve päev ladistas, välja läksin. Sain läbimärjaks, ja vihmavari tegi pärast mu koti märjaks, ja siis ma olin kogu maailma peale vihane nagu väike herilane. Vaata et nõelata ei saa.
Itaalia au pair oli hästi glamuurne ja blond ning ei näinud üldse ainult üheksateist välja. Täielik beebi ju. Mul on mõned kokkupuuted varem itaallastega olnud ja nad ei ole mulle meeldinud, aga sellel tüdrukul polnud vigagi. Ta pole nii lärmakas nagu nad enamasti on. Ükskord kuulasin bussi teisel korrusel pool tundi, kuidas kamp itaallasi mingist Robertost rääkis - see nimi oli mõistagi ainus, millest aru sain. Igal juhul midagi toimus selle Robertoga. Midagi oli lahti. Selles polnud kahtlustki.
Miks itaallased aga peavad viis korda valjemini rääkima kui normaalsed inimesed, seda ma ei tea.
Võtsin prantsuse keele õppimiseks CD-sid, natuke lisa mu grammatika töövihikule. Nagu tubli laps ikka, tegin juba algust ja kordasin hoolikalt: bonjour; excusez-moi; les vacances (mis mul praegu on!!). Tuli meelde, kuidas Joey prantsuse keelt õppis. Ta oli enda üle jube uhke, sest onu lindi peal ju kiitis, et tubli töö :D
Naine lindil rääkis just tegusõnadest. Mul on sulle natuke halbu uudiseid, brace yourself, ütles ta, tegusõnade puhul lõpud kogu aeg muutuvad. Mis veelgi hullem, näiteks sõna 'omama' puhul võib vastavalt muutuda terve sõna. Quelle horreur!
Ei, tüüp, ma olen Eestist, me teame kogu seda jama juba ammu. Normaalsed keeled käivadki nii.
Viimasel ajal isutab avokaado järele, mida ma muidu absoluutselt ei salli. Käes on maailmalõpp. Eile tegin endale kartuleid purgiubade, lehtsalati, kurgiviiludega ja avokaadoga, vaatasin, mis kokku kuhjanud olin, ja mõtlesin, et mul on vist rauapuudus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar