Stirlitz

Kevad on õhus. Kevad! Kevad on kohe nii õhus, et eile peale kella kümmet koju saabudes (perega samal ajal juhtusin ja R karjatas ehmatusest, kui ukselävele ilmusin) läksin veel jooksma. Tegin peatumata piiika ringi, mis on vist teiste jooksjate jaoks normaalne, aga minu jaoks üllatav tendents: varasematel aastatel esimest korda jooksma minnes lasin nii oma kolmkümmend meetrit, siis toss väljas...et ärme nüüd nii tormakad ka oleme...aga nüüd lasen edasi nagu loooooooom ja ei tee teist nägugi. Muidugi oli kuu taevas ja kõik lõhnas ja muu klassikaline jama, millega kevad inimesi hulluks ajab. Rebast nägin. Ausalt, ma ei näinud Eestis kunagi rebaseid, ja siin on neid kobaras.

Loomadest nii palju, et mingi orav tsillis minu lähedal maas ja eputas, tahtis vist midagi nosida, aga minu poolest võinuks ta pekki saagida, ostku ise endale. Siis tuli nagu keravälk mingi koer ja orav oli krabinal puu otsas. Mina naersin tükk aega, surmtõsine moslemiperekond mu kõrval heitis pilke. Peale tuli kohe teine koer, täpselt samasugune kui esimene.

"Deja vu," mõtles Stirlitz. "A glitch in the Matrix."

"Ise oled sa glitch," mõtles koer. "Ma olen lihtsalt tolle teise kaksikvend."

Kuulan tema r22kimist oma kõrva ääres, näiteks ta ütleb millegi peale: "Hm...that´s lovely." Ja see kõlab nii kuradi seksikalt, et tahaks telefoni ära visata ja karjuda, kas ta teeb seda meelega. Tõenäoliselt. Igasugune briti aktsent ei ole seksikas. Näiteks Essexi moodi rääkimine ajab mul kopsu üle maksa...ma ei oska seda eriti seletada: rääkijal oleks nagu kuum kartul suus, mille tõttu ta kõik konsonandid vahele tahab jätta. Seda peetakse alamklassi tunnuseks, näiteks eelmise pere ema hüppas kohe lastele turja, kui mõni "valesti" hääldatud sõna nende kõnesse hüppas, ja vb sellepärast mulle ka see ei meeldi. Endal nagunii mingi eesti aktsent. Oma kooli inglise keelega olen siin pmst tsillinud, palju ma ikka juurde olen õppinud... mõned sõnad ja väljendid... aga viimase kuu jooksul Londonis on täiesti kummaline wannabe-briti aktsent tekkinud, ilma et ma seda absoluutselt oleks tahtnud. Lihtsalt mulle hüpatakse iga "valesti" hääldatud sõna peale turja ja kui päevast päeva näägutatakse, siis lõpuks ohkad ja püüad nende moodi. Enesekaitse vist. Näiteks ütlesin paar korda "Let´s go to park" ja sellest vahele jäänud the´st ja ameerika moodi välja hääldatud r-ist sai selline teema, et mul ammu karvad turris. IGA PÄEV teeb keegi selle üle nalja ja kuigi ma hakkasin nende moodi sõnades park ja car r-i ütlemata jätma, osatavad nad seda ikka ja jälle. Lapsed on ju lapsed, aga mis mind absoluutselt ei lõbusta, on et R nendega ühineb (ja kuuldavasti ka siis, kui mind kohal ei ole). Ma ei kujuta ette, et ma eesti keelt võõrkeelena rääkijale iga päev tema grammatilisi või hääldusvigu ette heidaksin. 

Ah, eks see ole pigem see, et kes oskab, see teeb, ja kes ei oska, see õpetab :D

Lihtsalt nüüd räägin mingit segaputru, osasid sõnasid vanamoodi, osasid lapsi imiteerides...kokku kõlab ikka väga imelikult ja endale ka ei meeldi. Ma oleks nagu üks teatud Aktsent...hehe, Pol ja Hel teavad, kellest räägin :D

Ahjaa, aga mul on nüüd ju täpitähed ja need tänu uuele arvutile! It´s so pretttttttttttttty. Muah. Vahemälu ja muud kraami on ka palju, nii et mina olen rahul. Ainult Windows 8 on kergelt kummaline.