Käisin linna peal ühe prantsuse au pairiga, kes paar maja edasi elab. Tema ja meie pered on sõbrad ja R ütles, et mul tuleks lihtsalt nende uksele koputada ning ennast tutvustada. Lihtne ja geniaalne mõte, ja ainult natuke creepy :D
Starbucksis võrdlesime oma tasse: tema omale oli kirjutatud Charlotte (Marie Charlotte'i asemel) ja minu omale Anne, sest kumbki ei viitsi oma pärisnime tähthaaval ütlemisega vaeva näha, ja uskuge mind, Starbucksi töötajal on nagu kergelt suva. Hästi armas tüdruk on, selline kohe-aru-saada nunnu, kes kellelegi kunagi halvasti ei ütle. Tema kindlasti oma laste peale ei karju. Poole ajast me ei saanud aru, mida kumbki öelda püüdis, sest ta on oma perega ainult prantsuse keeles rääkinud. (Naljakas lugu: neil on samuti kaksikud ja veel üks poiss, pluss kaksikud on veel identsed. Praegu peaks nad kõik koos kuskil maal tsillima, ja see on lihtsalt liiga palju kaksikuid ühes kohas. Lisaks tähendab see ühte Alice'it ja viit poissi, aga küll ta neile tuule alla teeb.)
Ma muidugi tahaks öelda, et vestluses ei tulnud teemaks "Voulez-vous coucher avec moi, ce soir?" ega konnajalad, aga seda oleks minult palju loota.
Eile aga oli lastel koolis spordipäev. Täpselt nagu Andre ja Annalyse, on ka nemad igaüks oma klassis kõige kiiremad, milles ma raja ääres neid ergutades võisin veenduda (kõik teised lapsed sakivad!!). Kuigi kui B ühes jooksus teiseks jäi, hakkas ta nutma, duuuuuuuude! Slap in the face. Emme seisis raja kõrval ja hoopis musitas teda. Jep, R oli ka ennast töölt vabaks küsinud, ja vihm oli samuti kaasas. See on täielik jaanipäeva sündroom: mingit väliüritust on piiikalt planeeritud ja kõik on jube elevil, siis aga hakkab vihma sadama. Rämedalt külm oli ja mul oli talvejopele vaatamata väga külm, tuul puhus ja vihm sadas horisontaalselt. Mingil hetkel nad halastasid ja lõikasid spordipäeva poole lühemaks ning me maandusime kõik kohvikusse kakaod jooma.
Annalyse'ist rääkides, kiibitsesin jälle oma vana pere kallal ning ema saatis mulle mõned pildid. Awwwmw...my babyyyy. Mul oli kange tunne, et tüdruk on nii palju kasvanud, aga see ei saa tõsi olla, sest möödunud on ainult kuus nädalat....mille jooksul neil ikka uut lapsehoidjat pole. Nüüd on mul uus versioon, miks: peale mind nad mõtlesid, et mitte iialgi enam. Ühtegi. Au pairi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar