KARMA

Kõik tahavad sinna, kus neid ole ole... mina vähemalt küll.

Väljas sajab alla mingit kahtlast ollust, mina püüan toas ennast kerra tõmmata ja mõnus olla. "Je devrais boire de l'eau," ("ma peaksin vett jooma") õpetab mu prantsuse keele kursus parajasti, ja nii ma kummutan järjest oma praeguse aja lemmikkokteili: sidruniviil, vesi ja jääkuubikud. KÜLL on kange.

Mu itaalia sõbranna igatseb kangesti Itaaliast minema, sest see olevat surnud, mõttetu koht. Mina annaks nii mõndagi selle eest, et Itaalias elada. Erica aga on otsustanud minna elama Saksamaale, tema arvates on just see paradiis. Ta üüris juba Berliini korteri ja plaanib jaanuaris kolida. Ma tahaks nii mõneski riigis suure heameelega mõnda aega elada (USA, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa), aga Saksamaa küll nende hulka ei kuulu. Tundub kuidagi... igava maana? Samas kes olen mina, et rääkida, kui minu Saksamaa-kogemused piirduvad Frankfurti ja Düsseldorfi lennujaamadega. Ja kui ma mõnda sakslast kohtan, siis tahan tingimata hakata rääkima Rammsteini lauludest pärit saksa keelt. Du, du hast, du hast mich...

Muu hulgas olen avastanud, et ma ei usu enam karmasse. Karmasse kui millessegi sellisesse, et inimese teod tulevad temale endale varem või hiljem tagasi. Liiga palju on näiteks kuulda olnud lugusid pakkusaanud natsikurjategijatest, kes kõrge vanaduseni kuskil Ameerikas elavad. Keegi ei karista neid. Sattusin netis sellise võika teema peale nagu Üksus 731 Jaapanis: midagi sarnast natside koonduslaagritega, kus elavate inimeste peal kõiksugu võikaid katseid tehti. Üllatus-üllatus: need katsetajate peamehed ei saanud pärast sõja lõppu mitte mingisugust karistust! Üks neist avas hiljem oma praksise ja muud toredat...

Väga kena on näiteks väita, et kui halvad (või head) asjad ei tule ringiga tagasi selles elus, siis tulevad järgmises. Üldiselt päris mugav platvorm. Keegi ei saa ju midagi sellist tõestada. See tundub tegelikult olevat lihtsalt hirmutamistaktika...

Galojan pani suure hulga raha tuuri ja on praegu pmst staar. Lehed kirjutavad, mis huulepulka ta kannab või mis firmade riideid parasjagu eelistab, ta on nagu eeskuju. Või võtke näiteks see lugu: mingi tüüp pani kõrvale pool milli ega pea mitte midagi tagasi maksma avaliku huvi puudumise tõttu. Ma ei saa aru, mida see üldse tähendab. Avaliku huvi puudumise tõttu? Kas ma olen loll või? Ma võin ka kellegi maha lüüa ja öelda, et avalik huvi selles asjas puudub, laske mul minna. Või ei või? Miks mitte?

Mul lihtsalt ei koida.

Või Siim Kallas oma kümne miljoni looga. Kedagi ei koti. Mida ma öelda tahan, on, et varastada või hävitada või tappa tuleb suurelt, siis ei juhtu sinuga midagi. Kõige lollim on teha midagi tagasihoidlikult. Need eesti tüdrukud, kes narksi vedasid, saavad rämeda karistuse, aga tegelikke niiditõmbajaid, kes sealt miljoneid teenivaid, ei võeta kunagi vahele.

Minu järeldus on, et ainus põhjus, miks normaalne inimene olla, on iseenda moraalne kompass. See, et sa lihtsalt ei taha kellelegi käru keerata, sest iseenda südametunnistus hakkab piinama. Aga kellel seda muret ei ole, et piinaks, sellel on tegelikult täitsa vinks-vonks! Mingeid üleloomulikke jõude, kes asja pärast tasakaalu keeraksid, pole mõtet oodata...

Ma lugesin kuskilt mingit nimekirja asjadest, mida täiskasvanud inimesel on vaja teada. Üks punkt ütles: saa üle illusioonist, et elu on õiglane. See ei ole seda.