Pean endale sellel kuul tõesti, tõesti pähe raiuma, et palgapäevaks tuleb jätta paar eurot alles. Eelmisel palgapäeval oli mul kakskümmend kaks senti või midagi, seekord leidus veel ainult kaksteist. Käisin nagu loll automaadi juures vaatamas, kas palk on üle tulnud. Ei olnud ega olnud. Ja ma ei saanud lõunapausile minna. Juba see iseenesest oli lollakas. Aga neljandal korral, kui tšekkamas käisin, sõi automaat mu kaardi ära. Lambist. Ei lasknud isegi PIN-koodi panna ega midagi. Ja tagasi ei olnud ka nõus andma. Mingid mehed ja üks naine hüüdsid selle peale eemalt: "Ärge pange oma kaarti sinna sisse, automaat sööb selle ära!" Aitäh, et kannatlikult ootasite, kui olin seda juba teinud. Aga samas ma oleks ta vist nagunii sinna toppinud, sest ma tahtsin ju teada, millal süüa saab!!
Seal ma siis olin, absoluutselt rahatu ja näljas ja pangakaarditu. Mul ei olnud kõneaega ka, et panka helistada. Võtsin siis oma kaksteist senti ja ostsin kohukese. Mujalt kui meie poest te vist selle eest mitte midagi ei saaks. Vedas mul. Läksin oma kohukesega puhkeruumi, kus juhataja ja vanemmüüjad istusid, ja nad küsisid pilkavalt, kas ma paksuks ei karda minna. Aga kui ma oma loo ära rääkisin, helistas mu lemmikvanemmüüja pahaselt panka ja käskis neil kellegi kohale saata. Muidugi nad lubasid seda teha ja muidugi nad ei teinud - vähemalt selleks ajaks, kui mina töölt lahkusin. Päris nälga ma ka ei jäänud, mind toideti natuke. Ja tegelikult lõpp vedamine, et olin täna neljani tööl. Kui oleksin olnud üheteistkümneni? Ja teisel päeval uuesti? Millal ma panka oleks saanud minna? Ma oleks nälga surnud. Nagu ausalt.
Pangas vormistati mulle pikema jututa ajutine kaart ja uus päriskaart, mille saab alles kaheksateistkümnendal kätte. "Kaarditegemine ju maksab ka midagi?" küsisin ma ähvardavalt. Aga teller ütles, et nad ei võta tasu, kuna see oli automaadi süü (mingi tarkvaraviga vist). Olin natuke pettunud, kuna olin juba valmistunud vaidlustamiseks. Olin ette kujutanud, kuidas jahedalt käed rinnale risti panen, jala üle põlve tõstan ja teatan, et ei kavatsegi mingit tasu maksta. Ja et nad veel kuulevad minust. Hehe.
Nüüd on kõht täis. See on hea tunne.
Ja milline võrratu päev täna oli. Niii palav. Just sellisena ma oma juulikuud näha tahangi. Läksin Tiinale töö juurde külla just siis, kui ta lahkuma valmistus, nii et ta ei saanud enam minust lahti. Sõime jäätist ja jalutasime Botaanikaaeda, kus Tiina natuke parte toitis. Jumala eest, loomariigis pole halastust ega ligimesetundeid. Pardiemme sõi kõik saia oma pisikeste udusulis poegade eest ära. Igavene ahnepäits. Võttis aga hambusse ja pistis plagama ning väiksekesed ei saanud jaolegi. "Mõtle oma tegude üle järele," ütlesin talle hüvastijätuks ega valanud talle tilkagi kokakoolat. Tegelikult ma ei tahtnud lihtsalt parte ära tappa. Kuigi šampust oli keegi neile juba valanud, tiigis oli šampusekork.
Proovisin New Yorkeris kõige nunnumaid bikiine selga. Aga kui midagi New Yorkerist osta, siis jalutab sulle sada tüdrukut sama riietusesemega vastu. Surmkindlalt. Ja mul polnud piisavalt sularaha ka, oma ajutise kaardiga ei saa ma maksta, ning ei viitsinud alla automaadi juurde minna. Aga bikiinid jäid mind piinama. Küllap ma nad homme ära ostan.
Tahaks O.P.I. küünelakki. See firma on umbes küünelakimaailma kuningas või midagi sellist. Ja need on nii ilusad. Ja suured pudelid. Aga käpp ei tõuse kümmet eurot ühe pudeli eest maksma. Siiski, nii tahaks...
Homme vaja vara ärgataaaa.... läheks õige ära magamaaaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar