Kuna ma olen nüüd tööotsi teinud, kipub nende ajastus mõnikord naljakas olema. Ma kandideerin valimatult, ja sain ühte kohta ööseks ning teise kohta järgmise päeva hommikuks. Ma olen nüüd päris kaua järjest puhanud, nii et mõtlesin, et saan hakkama. Võtsin mõlemasse kohta palju energiarikast süüa kaasa ja panin aga ajama.
Ja isegi täitsa okei oli. Sain kahe töö vahel tunnikese magada ja pidasin kenasti vastu.
Eile käisime võtsime M-iga linnas ühe kohvi. Kuidagi imelik oli. Mul ei olnud nagu midagi öelda. Ja M-i poolest peaks see tore olema, sest ta on mind korduvalt süüdistanud liiga palju rääkimises, aga ikkagi... Kuidagi kummaline. Samas tegime plaanid minna meie vana töökoha uue aasta peole. See pole mitte meie filiaali, vaid kogu firma oma, toimub kuskil restoranis ja kannab nimetust "Latino Party".
"Kas sa oled kindel?" küsisin ma flaierit käes keerutades kõhklevalt, sest eelnevalt olin ise selle flaieri üle kõvasti nalja teinud. "See kõlab nii naljakalt. Ja me isegi ei tööta seal enam."
"Jaa, aga me võime ikkagi minna. Ja see oleks miski, mida teha," ütles M sisendavalt.
See oleks tõesti miski, mida teha. Nii et maksime osalemistasu ära. Ja jumal hoidku meid. Sest flaieri peal oli "Riietus pidulik (soovi korral latiinolik)". Ma mäletan, kuidas ma selle lause üle naersin.
Sõitsin koju, külma ilma eest pakku. Tiina pidi minu juurde tulema ja me olime arutanud võimalust linnas õhtul midagi teha, aga ma olin kaheksakümmend kaks protsenti kindel, et Tiina pageb samuti külma tuule eest sisse ja sõidab insta minu poole. Kuid nii, kui ma koju olin jõudnud ja suvikõrvitsa välja võtnud, et süüa tegema hakata, helistas Tiina, hääl nii elevil, ja ütles, et me võiks kinno minna. Mis seal ikka, kraamisin oma asjad kokku ja sõitsin insta linna tagasi.
Tiinal oli minu jaoks sünnipäevakingitus, täiuslik ja armas, koosnes asjadest, mida ma raudselt kasutan :)
Kui me õhtul koju tagasi jõudsime, olin ma nii näljane, et pilt tahtis eest minna, ja suvikõrvits oli ikka tegemata.
"Kas sa hakkad seda nüüd, õhtul tegema?" küsis Tiina, ja ma jäin nõusse, et oli tõesti päris hilja. Sõime midagi kiiret ja vaatasime Sepa ja Avandi aastalõpuintervjuud uue peaministriga. Tiina oli seda juba kaks korda näinud ja soovitas väga.
See oli lihtsalt sürreaalne. Ma pidin korduvalt küsima, mis toimub ja kas see on ikka päris või äkki oli neil see intervjuu enne kokku lepitud.
"Päris, päris," kinnitas Tiina.
Sepp ja Avandi olid vahepeal liiga õelad ja liiga kiuslikud. Ma ei ole Jüri Ratase fänn, aga mul ei ole ka tema vastu midagi, ja mõni hetk hakkas temast lausa kahju. Nad ajasid ta nii tupikusse, aga samas oli neil endal seda tehes nii lõbus ja see oli ka ausalt öeldes hüsteeriliselt naljakas. Samas püüdsid nad Ratasest välja meelitada mingit krutskit, mingit siirast reaktsiooni, midagi spontaanset - aga ta ei tundu olevat sedasorti inimene. Ja tal on ometi õigus olla sellise temperamendiga inimene, nagu ta on.
Intervjuu lõpupoole läks ta tegelikult paremaks ja andis Avandile-Sepale natuke vastu ka.
Igal juhul, kes veel ei ole vaadanud, soovitan vaadata :D
Aga kui me Tiinaga bussis koju sõitsime, siis olime tükk aega vait, ja mul ei tekkinud isegi mingit tahtmist midagi öelda. Meil on alati nii hea koos tasa olla. See on mugav.
Hommikul ärkasin juba enne kuut, sest mu järjekordne tööots asus tehniliselt võttes isegi mitte enam Tallinna piirides. Kui ma kiirustades kodust lahkusin ja Tiina magama jätsin (mitte et ta oleks mu kolistamise peale maganud), tegin talle pai.
Töö juures hakkas mulle juba hommikul silma hummus (sest see oli üks pood), ja mul tekkis selline isu, et ma mõtlesin reaalselt päev otsa sellest hummusest, õhtul ära minnes ostsin karbi kaasa ja kodus jõudis lõpuks suvikõrvitsa mihklipäev ka kätte. See roog oli lihtsalt imehea. Oivaline! Nagu ütles Homer Simpson: "This is what angels must taste like..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar