Ärkasin hommikul kella kuue paiku äratuskella kumina peale. Uuel telefonil on äratuskellaks vaikimisi mitte mingi helin, vaid vaikne vibreerimine. Mõtlesin selle ära muuta, aga samas see mõjub kuidagi mõnusalt. Mitte mingi jube helin, mis sind šokiga üles raputab.
Äratus oli mul pandud selleks, et äkki on mul viitsimist ujuma minna. Nii vara ujuma minna tahtsin ma sellepärast, et nautida soodsamat hinda ja tühjemat basseini. Viimati, kui ma käisin, oli bassein nii täis, et see oli täiesti naeruväärne. Ma lihtsalt ei mahtunud sinna. Kaalutlesin, kas nad oleksid pidanud piletite müümise lõpetama, kui ujulas juba nii palju inimesi oli. Samas oleksin ma ise pahane olnud, kui oleksin terve selle tee maha sõitnud ja mulle oleks uksel öeldud: "Sorri, täis on, praegu sisse ei saa."
Igatahes täna hommikul vaatasin aknast välja - seal möllas lumetorm - ja pöörasin teise külje. Pealegi lähen ma ülehomme spasse, kus on bassein ja kõik muud mugavused ilusti olemas.
Spasse minek on midagi, mida ma juba paar päeva ootan. Ema ja Liis viivad mu sinna sünnipäeva puhul, ja sellest paremat kinki on raske ette kujutada. Ükspäev Liis helistas ja käskis mul oma hooldused välja valida. Ma kõhklesin pikalt ülekehamassaaži ja näohoolduse vahel, aga samas, massaaži olen ma päris palju saanud, aga näohooldust mitte kunagi. Pealegi oli mul veel meeles viimane kord samas spas, kui mu massaaž mulle suhteliselt kehva mulje jättis ja tegelikult hoopis pettumustunde põhjustas, sest olin seda eelnevalt nii kaua oodanud.
Jumala eest, peaaegu oleksin tänase hommikusöögi unustanud. Milline košmaar.
Galbraithi krimka "Career of Evil" kuulub õudusega mu hommikusöögi (ja armsa Whatsappi tassi) juurde, sest ma neelasin selle hommikuga alla. See raamat avaldas mulle tõepoolest muljet. Ta ei ole küll nõrganärvilistele, sest kirjeldatud kuritööd on päris õõvastavad lugeda, aga inimsuhted ja dialoogid ja kirjeldused jätsid mind järge ootama. Kahjuks seda veel väljas ei ole, aga ma olen kindel, et Rowling tegeleb sellega.
Et mu raamatute kuhi jumala eest ei kahaneks, pidin endale ühe juurde hankima, ja nimelt Amy Schumeri eluloo ja mõtisklused.
Ma olin seda raamatut juba pool aastat endale tahtnud. See oli saatus. See pidi juhtuma.
Olen seda ainult natuke sirvida jõudnud ja esimesed muljed on natuke kahetised. Esiteks ütles ta raamatus kohe ära, et ta päriselu on kõvasti erinev sellest, mida ta portreteerib oma sketšisarjas ja stand-up-šõudes. Ma ei tea, miks see mind nii üllatas, aga noh, ta on koomik, kes kuulus väga räigete naljade tegemise pärast. Pole vist asja, mille üle ta ei naljataks. Mitte et ma oleks nüüd pidanud sellest eeldama, et kogu ta elu päriselt seksi ja meeste ümber keerleb, aga... natuke üllatav siiski, kui ta paljastas oma suhteliselt konservatiivse elu.
Mul on natuke nagu tunne, et mulle on valetatud :D
Siis pühendas ta terve peatüki jutustamisele sellest, kui rikas ta nüüd tänu oma kuulsusele on. Ta loetles üles hulga asju, mida ta nüüd osta saab ja kellele oma lähedastest tšekke välja kirjutab ja palju ettekandjatele tippi jätab... ning see kõik kõlas ausalt öeldes natuke hooplevalt.
Siis tuli peatükk tema karvastest mänguloomadest, kus ta rääkis, kes talle kunagi mingi mängulooma on kinkinud ja kuidas need on temaga kaasa kolinud ja kuidas ta iga öö oma loomakeste keskel magab, lisatud detailne kirjeldus iga mänguasja välimuse ja emotsionaalse tähtsuse kohta, mida too loom Amy jaoks omab.
Ma lugesin seda peatükki ja mõtlesin, et kas see oli tõesti miski, millest kirjutada oma elulooraamatus? Blogis, jah, aga raamatus?
Väike kõrvalepõige: eile öösel, kui mul und ei olnud ja ma hakkasin ringi trallima ning pesu pesema, avastasin end kell pool kaks omaenda karvase karu portreed joonistamast. Nojah. Võib-olla ma peaks selle viimase lõigu tagasi võtma :D
Ma lipsan nüüd välja. Mul on kerge kahtlus, ega see torm mind ära puhu, aga samas ma pean välja saama. See on mu emotsionaalse heaolu jaoks väga tähtis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar