Meri, mu meeeeriiii

Kell oli juba kümme õhtul ning ma olin kerest natuke kange, sest olin jälle nii kaua arvuti taga istunud. Vaatasin aknast välja ja sattusin korraga vaimustusse, mis sest, et ma päevast veel mäletasin, kui hullumeelne see lumetorm oli olnud. Ma pidin kohe jalutama minema!

Reaalselt mitte kedagi ei liikunud väljas peale minu. Mere ääres tavaliselt kedagi ikka on. Näiteks esimesel jaanuaril, kui ma seal jalutamas käisin ja mõnus udu merd kattis, oli terve rannaäärne jalutusala inimesi täis. Kes jalutas oma koera, kes sõpru. 

Täna polnud küll mitte kedagi. Igal pool olid ainult väikesed lumetornaadod. Samas oli taevas nii mõnusalt roosa ja jäätunud meri sulas taevaga ühte. Ausalt öeldes ma ei tea, kui jäätunud see meri ikkagi oli, sest sinna peale ronima ma ei söandanud minna. 

Ja mulle tuli meelde, kui võrratu oli meri suvel... ja kuidas ma iga päev mere ääres käisin... ja õhtuti peale tööd ujumas

Ma läksin nii kaugele ja tundsin ennast üksi terves maailmas. Ja nii väikese ja tähtsusetuna. Aga see on natuke vabastav tunne. Ma olengi väike ja tähtsusetu. Ja seega ei loe absoluutselt, mida ma teen. Ma võin teha, mida tahan, senikaua, kuni mu arved makstud on.

See pani asjad kuidagi perspektiivi ja ma hakkasin natuke rõõmsama meelega tagasi minema. Sel hetkel ma taipasin, et minekusuunas oli küll jah olnud väga tšill jalutada, aga tagasi oli kaks korda raskem minna, sest nüüd oli tuul mulle näkku.

Igatahes eluga koju ma jõudsin ja sellised hilisõhtused jalutuskäigud on ikka parimad. Püüdsin sinna otsa ka natuke joogat teha, aga mingil hetkel keset seda Youtube'i joogavideot tabasin ennast pomisemas: "Motherf***er!", sest see oli minu jaoks nii raske!

Ma vist annan natuke vale energiat edasi? :D

Ja kui blond joogatšikk leebelt käskis natuke sügavamale sellesse venitusse laskuda, tabasin ennast mõtlemast: "No, you get deeper into that stretch!" 

Vähemalt on mul pilet Pärnusse ostetud ja ülehomne spa ootab. Piletit kinni pannes tabasin end automaatselt kuni 26-aastase soodustust vajutamas, enne kui taipasin, et ma olen kakskümmend seitse. Samas võiksin ma vabalt ikkagi noorepileteid edasi osta, sest vaevalt, et keegi seda kontrollib. Pluss ma näen noorem välja. Viimati Puhjas ema ja Minniga jõuludeks toidukraami ostes seisin ma kassas kõige ette ja võtsin joogid ise. Müüja, kes teab mu ema ja nägi, kuidas me koos ostlesime, vaatas mind ülikahtlustavalt, enne kui minult dokumenti küsis.

Naljakas polnud mitte see, et ta seda küsis. Ma olen kahe käega poolt, et kui kahtlustad, siis küsi. Või võiks üldsegi olla selline seadus, et absoluutselt kõik alkoholiostjad peavad doksi näitama. Võid seitsmekümneaastane ka olla, aga ilma ID-ta pudelit kätte ei saa. Minu meelest teeks see müüjate töö lihtsamaks.

Igatahes naljakas oli minu jaoks see, et müüja arvas, et mu ema tuli oma alaealise tütrega alksi ostma. Nagu siis oleks ta võinud juba ise selle ära osta :D