Kui jääd karussellist maha, võta isiklikult

Ärkasin öösel selle peale, et Päär mulle rinna peale ronis, armastava näoga otsa vaatas ja nurruma hakkas. Pidin keset ööd tükk aega veetma talle pai tehes, enne kui ta liiga raskeks läks ja ma külje peale pöörata tahtsin, mistõttu ta õrnalt oma teki peale libistasin.

Selle peale hakkas ta mind mitte vähem õrnalt küünarnukist näkitsema.

 

Bussis Tallinna istus mu kõrval üks joodik, kes kergelt haises ja lakkamatult õlut jõi. Vahepeal rääkis ta ümbritsevate inimestega ja selgitas, et ainult naudib oma õlut. Oleks minuga ka rääkinud, aga ma littisin insta klapid pähe.

Kui me kohale hakkasime jõudma, näitas ta mulle püstist pöialt ja ütles, et väga tore oli.

"Soovin, et saaksin samaga vastata," ütlesin mina. "Aga te haisesite terve tee ja see oli minu jaoks väga ebameeldiv reis."

Mõtlesin, et kui ma reisi algul olin kartnud talle midagi öelda, siis vähemalt võisin seda teha reisi lõpus. Et ta teaks.

"Jaa, ma tean," ütles ta viisakalt. Kui aus olla, siis palus ta kogu aeg vabandust.

"Kaks ja pool tundi on väga pikk aeg, mil kellegi haisu taluda," jätkasin mina. "Ja buss ei ole mõeldud alkoholi tarbimiseks."
"Kui sa ainult teaksid," ütles joodik heasüdamlikult, "mul oli perekondlik hädaolukord."

Ta ajas mulle veel tükk aega mingit jama sellest, kuidas ja miks ta täpselt Tallinna oli sõitnud, ning puistas mu veel tagatipuks komplimentidega üle. See ajas mul juhtme kokku. Raske on loengut pidada kellelegi, kes ilmselgelt teab, et ta haiseb, ja palub vabandust ja on nagu üks väike purjus päikesekiir, aga sama ilmselgelt teeb seda järgmine kord edasi.

"Ma lihtsalt loodan, et te järgmine kord enam sellises seisundis bussi ei tule," ütlesin ma lõpuks, ise väga hästi teades, et ta läheb küll.

"Armastus võidab kõik, tea seda," ütles joodik mulle säravalt, lisas üle vahekäigu istuvale väikese beebi emale, et lapsed on meie tulevik, hõikas bussijuhile palun vabandust, et ta haisenud oli, ja keksis bussist maha. Ma jäin lihtsalt pead vangutama ja muigama.

Tegelikult ainus võimalus, et enda seest see jõuetuks võttev ärritus välja saada, kui keegi avalikus ruumis niimoodi käitub, on talle seda öelda. Ühel sama pikal bussisõidul istus mu taga mees, kes väga valjusti iga minuti tagant tatti ninna tõmbas. See oli maailma kõige jõledam heli. Tegu oli mingi välismaalasega, kes vestles inglise keeles oma kaaslasega tähtsatest päevapoliitilistest sündmustest.

Juba siis, kui buss välja hakkas keerama, sai mulle selgeks, et lähen hulluks, kui ma midagi ei ütle. Seega ma keerasin ümber ja küsisin: "Do you need a tissue?"

"Ei, aitäh. Ma elangi niimoodi. Ma olen sellega ammu ära harjunud," ütles ta.

Ma keerasin tagasi ümber ja mõtlesin, et aga teised sinu ümber ei ole! Ja see ei ole normaalne!

"Vabandust, kui teid tüütan," ütles ta veel, aga ülejäänud bussireisi jooksul suutis oma ärritavat harjumust vägagi kenasti kontrolli all hoida. See oli üks kord, kus millegi ütlemisest oli kohe kindlasti kasu. 

Ja et positiivse noodiga lõpetada, siis mu orhidee on peale pikka perioodi, kus ma teda kuu aja jooksul ainult korra kastsin, lõpuks õitsema hakanud!