Seoses tööle kandideerimisega on iga kord, kui ma oma telefoni tšekkan, seal mingi vastamata kõne tundmatult numbrilt. Helistasin täna oma pauside ajal neile usinalt tagasi ning panin laupäevaks kaks tööintervjuud kinni.
Siis kutsus mind vahetuse vanem või teenindusjuht või keegi kõrvale ja ütles tõsise näoga: "Mine palun korraks juhataja kabinetti."
Mu esimene reaktsioon oli: "Kas ma olen midagi teinud?"
Aga kuna ma ei olnud midagi teinud (välja arvatud see, kui kohutavas koguses ma kaupu maha pillan. Ma olen lihtsalt uskumatult kohmakas), eeldasin, et nad tahavad mulle tööd pakkuda. Sest täna oli nagunii selline päev, mil kõik minust tükki tahtsid.
Nii oligi. Juhataja - keda ma vist nägin üldse esimest korda - ütles, et neil on minusuguseid inimesi vaja. Ma naeratasin laialt. Ka sellise jutuga võiks keegi mulle iga päev ligi astuda.
"Mulle tuli meelde, et sa oled meil täna viimast päeva," ütles vahetuse vanem, "ja mul lõi tuluke peas põlema."
Ma küsisin, palju nad palka maksavad. See number avaldas mulle juba vähem muljet, aga ma teadsin seda nagunii. Ütlesin, et mõtlen sellele, ja võtsin juhataja numbri. (Kui mul täna öösel igav, siis tean, kellele helistada :D)
Homme lähen oma vana ülemusega ujuma. Ta kutsus mind ja mul oli nagunii plaanis kolmapäeval ujuma minna. Jumala eest, mul on iga kord, kui me suhtleme, seda ikka veel raske uskuda. Mulle tuleb kogu aeg meelde, kuidas me vanasti läbi ei saanud. Ja kui me töökaaslastega bowlingus käisime, oli naljakas temaga koos hängida.
Nüüd on sellest saanud see, et me hängime kahekesi? Mis maailmaga toimub?
"Kirjuta M-ile ka," kirjutas ta. "Äkki ta tahab ühineda."
Mu ainus reaktsioon oli meeeeeeh. If I wanted to be declined all the time, I'd just use my credit card.
Mul on viimasel ajal olnud palju aega mõelda. Isegi liiga palju, olgu. Aga ma ikkagi jõudsin järeldusele, et miski, millest sa kogu aeg ainult negatiivseid emotsioone saad, ei ole sõprus. Ja sellisel juhul on targem seda enam mitte teha.
Osalt on mul nii raske uskuda, et ma mõtlen praegu nii inimesest, kellest kunagi olin nii vaimustuses. Ta oli nii tore! Ma mäletan, kuidas ma talle ütlesin, et nii tore, et sinna kohta tööle läksin, sest kohtusin temaga. Ma rääkisin kõigile temast :D Ja nüüd sellele tagasi mõeldes ma ainult mäletan, et ma olen neid sõnu teistele rääkinud, aga ma ei suuda enam taastekitada vaimustust, mis neid sõnu tekitasid. Ma isegi ei mäleta seda tunnet enam.
Elus on vist tihti nii, et kõige suuremad lõkked põlevad kõige kiiremini läbi.
Igatahes on mul homme mõnusalt kiire päev. Peale ujumist on veel üks tööintervjuu ja õhtul on mingi tasuta loeng, kuhu ma loodan ka jõuda. Jess!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar