Spas oli tõesti väga tore. Liis ja ema olid kogu asja kinni pannes natuke uhkema paketi valinud, mis sisaldas suuremaid tube ja hommikumantleid ja susse ning rikkalikumat hommikusööki. Toad olid tõepoolest luksuslikud. Ruumi oli palju ja kõik oli nii ilus. Ma jooksin esimese asjana kohe rõduukse juurde ja püüdsin seda lahti teha. Ma armastan rõdusid ning kui ma lähen kellelegi külla, kellel on rõdu, siis on see esimeseks kohaks, kuhu ma jooksen.
"Natuke liiga külm, et siin hommikul kohvi juua," ütles Liis värisedes. Ilm oli tõesti selline, et terve laupäev siseruumides veeta tundus ideaalse valikuna. Nii mõnus oli oma hommikumantlis mööda selle hiigelsuure maja koridore veekeskuse poole sahiseda, samal ajal kui väljas tuiskas. Me käisimegi väljas ainult reede ja laupäeva õhtul ning seda ka taksoga.
Pühapäeval, kui minema hakkasime, oli võimust võtnud mõnusalt pehme sulailm.
Toit oli päris maitsev. Ühel õhtusöögil avastasin ma imelise kapsa-juustupiruka, mida mitu korda juurde käisin võtmas. Tol õhtul ma konkreetselt veeresin sealt lauast minema, sest sõin nii palju. Rohkem kui jõulude ajal. Mina ei tea, mis asi see puhvetitega on, et alati nii palju rabama peab. Aga igatahes peab. Vähemalt ei jäänud mul kunagi midagi järele, sest mul on mentaliteet, et pigem korraga vähem tõsta ja siis lisatiire teha, kui midagi väga maitses. Nagu see kapsapirukas :D
Spa on Tervises niii hea. Me püüdsime ikka koos käia nagu perekond kunagi, aga peale reede pärastlõunat kujunes kuidagi nii, et mina käisin igal pool üksi, sest meie laupäevased hoolitsused ei kattunud ajaliselt. Niisiis sellal, kui teised massaaži said, ujusin mina nagu kala, ja minu näohoolitsuse ajal läksid nemad omakorda. Mis mulle kõige rohkem rõõmu tegi, oli see, et laupäeval minu spaatamise ajal oli seal ülivähe rahvast. Ma ujusin tühjas basseinis nii palju, kui tahtsin, ja okupeerisin nende mullivanni oma pooleks tunniks. See mullivann on parim. Kui oma labajalad veejugade peale panna, saab väääga korraliku massaaži.
Ning Liis ja ema, kes suundusid spa-osasse kohe peale minu väljatulekut, ütlesid, et see olij megatäis, kappi riietusruumis pidid nad jagama, sest vabad kapid lõppesid otsa, ja mullivanni ees oli järjekord. Seda kakskümmend minutit peale seda, kui mina tühjast spast lahkusin! Ma olin ekstaasis :D
Mu näohoolitsus oli päris mõnus. Ma ei osanud midagi oodata, sest võtsin esimest korda sellist asja, aga päris hea oli. See naine tundus hästi sümpaatne. Ainult ta oleks võinud seletada, mida ta teeb. Üks hetk ta lihtsalt istus maha ja hakkas ajakirja lehitsema ning mina, kes ma seepeale poolunest üles ärkasin, mõtisklesin vaikselt, kas ta ootab, et mul midagi näol imenduks, või on kogu protseduur üldse läbi. Kui ta juba kahtlaselt kaua seal istunud oli, ma lõpuks küsisin, ja ta ütles, et ootab niisutava maski toimimist.
Ma olin reaalselt hakanud kartma, et protseduur on läbi, aga ta arvab, et ma magan või midagi, ja ei taha mind ära saata :D
Nüüd, paar päeva hiljem, on veel tunda, et nahk on natuke rohkem niisutatud ja pehmem kui tavaliselt.
Vahepeal ei töötanud meil toas telekapult.
"See just töötas," kurtsin ma patareisid välja võttes ja uuesti sisse pannes, aga pult ei teinud teist nägugi. "Võib-olla ma vajutasin midagi valesti?"
Siis kukkus pult maha, sest ma olen koba, ja hakkas peale seda insta tööle. Klassika: kui midagi ei tööta, siis esimese asjana proovi sellele virutada, ja küll ta tööle hakkab.
Teisel päeval, kui pult jälle ei töötanud, käskis Liis mul see juba meelega maha visata, mida ma ka tegin... ja jälle probleem lahendatud :D
Pühapäeval, kui me välja olime registreerinud, läksime linna peale Uue Kunsti Muuseumi, kus me alati käime, kui Pärnusse satume. Seal oli seekord päris palju ruumi pühendatud tekstiili peale maalitud taiestele, mis mind karvavõrdki ei huvitanud ja millest ma hooga mööda tuhisesin. Aga seal oli ka üks Põhja-Korea-teemaline väljapanek, mis meid kõiki endasse haaras. Mõned näited nende poliitpropagandast:
Näidati ka dokfilmi Põhja-Korea olukorrast. Me veetsime seal saalis päris kaua aega.
"Kas see on tänapäev või minevik?" küsisin ma. "Tundub nii aegunud."
Aga Liis osutas seinale, kus seisis aastaarv 2016. Jumala eest, Põhja-Korea elab küll minevikus. Õudses minevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar