Ma ka ei ole nats

Istusin, ootasin oma bussi ja lugesin telefoni taskulambi valgel raamatut, kui üks noormees lähenes ja pakkus, et võib aidata mul taskulampi hoida.

"Aitäh, ei ole vaja," ütlesin ma. Ma oleks kuskile eemale läinud, aga peale kolme pikkkka päeva tööd olin ma omadega üpris läbi ja soovisin ainult istuda.

"Küll on tore, et inimesed niimoodi loevad," ütles noormees, kes oli silmnähtavalt tsipa purjus ja kelle kott kolises niimoodi, nagu plaanitseks ta samal õhtul veel rohkem purju jääda. "Aga seda ei näe enam väga. Ma pole sinusugust raamatupreilit näinud oma... neli aastat."

Selle peale hakkasin ma itsitama. Ma itsitan alati kõige mõttetumate asjade üle, kui väsinud olen.

"Kas ma võin siia sinu kõrvale istuda?" küsis ta. "Ootad nr 33, jah? Mina ka. Ma lähen Ehte peatuses maha."

"Täna ei tulegi Ehte peatust. Täna on kolmapäev," ütlesin ma. Ta noogutas, nagu ma oleksin just midagi mõistlikku öelnud.

"Nii et mida sa siis loed?" küsis ta. Näitasin talle oma John Grishamit, mis oli just peale poolt raamatut vaikselt põnevaks hakanud minema, kui üks tüüp maha löödi, sest ta oli suurele advokaadibüroole natuke liiga palju pinda hakanud käima. (Tema surm võis ka niisama õnnetus olla... aga kas ikka oli?)

"Tahad teada, mis raamatut mina viimati lugesin?" küsis ta.

"Piibel," pakkusin mina.

"Ei. See oli üks raamat, mis rääkis Hitleri armeest. Tead, et seal oli üle kümne tuhande moslemi? Ja budistid ka," ütles ta võidukalt.

(Ma tõesti ei tea, miks ma nii paljude võõraste inimestega alati Hitlerist rääkima satun. See ei ole enamasti isegi minu süü. Ma ei alusta seda teemat.) 

"Budistid? Tõesti?" küsisin ma kahtlevalt. "See käiks nagu nende põhimõtete vastu."

"See on õige küsimus," ütles ta. "Seda mõtlesin ma ise ka."

Ta mõtles veel natuke ja teatas dramaatiliselt, et too raamat oli tal kahjuks ära varastatud.

"Ma töötasin turvana ja see varastati mul turvaruumist ära."

Selle peale hakkasin ma taas itsitama. See polnud just nüüd teab mis naljakas, aga ma ei saanud pidama.

Siis käskis ta mul lugeda raamatut "Olümpose jumalad" ja ütles, et tema isiklikult küll nats ei ole, aga...

"Ega minagi," ütlesin mina.

"...aga mulle ikkagi meeldib vaadata asja teisest vaatenurgast ja kaitsta inimest, keda kõik materdavad."
Hetkeks mõtlesin, et ta räägib millegipärast Donald Trumpist, aga siis sain aru, et ta oli ikka Hitleri juures.

Vahepeal vabandas ta, et mind niimoodi kiusab.

"Eks purjus inimestele on rohkem lubatud kui teistele," ütles ta elutargalt. "Aga ega sa minema joosta ei saa."

"Ma ei jõuaks praegu mitte kuhugi joosta," ütlesin ma haigutades.

Siis tuli buss ja ta ronis jälle ilusti vabandades mu kõrvale.

"Vaata, ma elan umbes sealkandis," näitas ta. 

"Pole just hea koht, kus elada. Feng Shui mõttes. Ja seal all on veesoon."

Mul oli tekkinud põhimõte, et ma võin ju kuulata, kui võõras inimene mulle jama ajab, aga vastutasuks peab ta kuulama minu jama. See on sümbioos. Ma ei olnud tükk aega ühtegi sõpra näinud ja ainult ootasin võimalust, et oma hullus kellegi peal valla päästa.

"Ma küsiks su Facebooki, aga..."

"Mul ei ole Facebooki," ütlesime täpselt koos.

"Ja su numbrit ma küsida ei viitsi. Ma tean enda numbrit peast, aga kellegi teise omaga ma küll jamama ei hakka."

Pidin sellega leppima. Elu on valusaid kaotusi täis.
"Nii et kuidas me siis ühendust hoiame?" küsis ta.
"Telepaatiliselt."
"Telepaatiliselt?" kordas ta.
"Ma olen telepaatias väga tugev. Ma tunnen, kui sa minu peale mõtled."

Niimoodi meie jutt jäi. Purjus noormees soovitas mul Youtube'i sisse toksida ühe Dagö laulu (ma ei ole seda teinud, sest eelistaksin piinamist Dagö kuulamisele), jättis hüvasti ja kargas bussi pealt maha.

Tallinn on ikka vahva. Kõik, mis sa pead tegema, on lugeda avalikus kohas vaikselt raamatut, ja inimesed flipivad ära. Sest mul juhtus paar kuud tagasi väga sarnane olukord, kus millegi mõju all olev mees tuli, kommenteeris, kui vahva ikka on, et inimesed veel loevad, ja jätkas omapoolsete raamatusoovituste ja maailmavaateliste mõtisklustega, mille peale mina ainult itsitasin, sest ma ei osanud midagi muud teha.

Palju toredaid inimesi :D