Amööb

Mul on kerge bluus peal. Ühelt poolt tundub, et see tuleb kevadest. Sellest, et õhk on juba nii kerge ja taevas nii selge... see tekitab minus mingit rahutust. Tahtmist kuhugi ära joosta. Tahtmist midagi teha. Tahtmist seda kellegagi jagada.

Teisalt tuleb mu bluus lihtsalt minust endast. Mida ma oma eluga teen? Mul oli just kolm vaba päeva, millest mul ei ole põhimõtteliselt ühtegi mälestust. Need möödusid lihtsalt kaua magamise ja arvuti virvarris. Kas ma olen zombi? Kas ma olen amööb või inimene? 

Ajasin ennast välja ja läksin mere äärde jalutama, helistades Tiinale ja emale. Tuttavate häälte kuulmine tekitas vähemalt mingit kindlustunnet. 

Töö juures tegi keegi mulle ükspäev märkuse, et mulle paistab kõik nii kergesti ja kiirelt meelde jäävat. Kui ta seda juba teist korda järjest ütles, pidin end vägisi tagasi hoidma, et talle mitte vastu vaielda. Mulle endale tundub, et mulle ei jää midagi meelde ja et kõik protsessid võtavad palju rohkem aega, kui nad peaksid. 

Aga siis mõtlesin, et kui talle on jäänud selline mulje, siis jäägu talle ta mulje. Milleks oma alaväärsuskompleksi teistele kaela määrida?

Ja veel mõtlesin kõige selle peale, mis tunne oleks maailmas ringi hõljuda ilma kõigi nende kompleksideta? Normaalse enesetunnetusega?

Ilmselt jääb see mulle igavesti saladuseks :D