Eile oli Coca Cola Plazas Kreisi Teisipäev ehk odavate piletite päev. Mõistagi kappasin ka mina kohe kinno. Valisin ulmefilmi "Saabumine" ja võin ette öelda, et olin meeldivalt üllatunud. Millegipärast ma ei oodanud sellest filmist palju, aga tõesti hea oli.
Amy Adams mängis keeleteadlast ja ülikooliprofessorit, kelle USA valitsus kutsub appi, kui üle maailma maandub kaksteist erinevat tulnukalaeva ning mitte keegi ei saa aru, mida nad tahavad, sest mitte keegi ei oska nendega suhelda. Valitsus palub teadlasel nendega piisavalt hästi suhtlema õppida, et oleks võimalik küsida kõige tähtsam küsimus: "Miks nad siin on?" Kas sõjalistel eesmärkidel või rahumeelselt? Kui rahumeelselt, siis mõistagi ei tohiks neid pommitama hakata. Kui nad plaanivad sõda, oleks tark ette valmistuda ja strateegiat teha.
Samal ajal on rahvas üle maailma hullunud, sest tulnukalaevad näevad üliõõvastavad välja. Kõik mässavad ja rüüstavad poode ning ennustavad maailmalõppu. Kui meediasse lekib veel pilt tulnukatest, siis flipib rahvas täitsa ära, sest need tulnukad ei ole mitte vähe õõvastavad.
Minu jaoks oli see film täiuslikult tehtud. Süžee oli hea, piisavalt hästi oli osatud luua õudset õhkkonda ja hirmu tundmatu ees. Seal oli üks kaader, kui sõjaväekopter Amy Adamsiga esimest korda tulnukalaeva juures maandub. See kaader oli niiii hästi tehtud. Nad lähenesid sellele hiigelsuurele munale, mis hõljus natuke maapinna kohal, seda ümbritsesid udulaamad ja see oli lihtsalt nii suuuuur ja jube. Amy Adamsi näost oli näha, et ta oma otsust natuke juba kahetses.
Ja ma tahaks näha vaatajat, kes ei võpatanud, kui need maavälised elukad esimest korda kaadrisse tulid. Need olid nii hästi tehtud. Meeldiv vaheldus tavalisest rohelisest suure peaga tulnukakujust, mis on popmeedias levinud.
Ka süžee on täis lükkeid, mida mitte keegi ette oodata ei oskaks. Seega, tõesti hästi tehtud film. Aga kõige rohkem avaldas mulle muljet see, kuidas oli nii hästi osatud ära kasutada seda õõva, mida juba tulnukate ja nende laevade välimus äratas, ja hirmu tundmatuse ees. Mõnikord on filmil nii hea potentsiaal, nii häid võimalusi, mis jäetakse ära kasutamata. Näiteks filmis "The Purge" on nii läinud. Nii huvitav taustalugu, nii palju võimalusi näidata, kuidas kõik kujunes nii, et sai ühiskondlikult vastuvõetavaks korraldada üks öö aastas, mil kõik kuriteod on lubatud. Nii palju võimalusi mängida psühholoogiaga, uurida, miks inimesed sel ööl oma tumedad ihad valla päästavad ja miks nii palju inimesi eelistavad minna välja kedagi mõrvama, selle asemel, et sel ööl ise kuhugi peitu pugeda... Aga selle asemel näidati "The Purge'is" peamiselt uste taga märatsemist ja toorest vägivalda. Raisatud potentsiaal.
Igatahes, "Saabumist" ("Arrival") soovitan ma sada protsenti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar