Mul on sellise päikeselise, kevadise ilmaga niii palju rohkem energiat kui muidu. Ärkasin nagu miška kell kaheksa otse silma paistva päikese peale ja lippasin tänava otsast R-kioskist Ekspressi ostma, et seda oma kohvi ja saiakeste kõrvale lehitseda. Kui ma, leht kaenla all, uuesti uksest sisse lipsasin, vaatas turvamees mind kuidagi eriliselt sooja naeratusega. Umbes samasugusega, millega raamatukogu lasteosakonna töötaja, kui ma sealt viimati kolm Ida Lemberi lasteraamatut laenutasin. Tal nagu näis hea meel, et täiskasvanud ka lasteraamatuid loevad :D
Eile oli üliintensiivne päev. Käisin hommikul tunnikeseks tööl, siis sõitsin taksoga koolitusele, siis tagasi tööle - viieks tunniks. Selle töö juures tõepoolest tundub viis tundi nagu silmapilk. Kui me koolituselt tagasi hakkasime sõitma, oli mul kohe eriliselt helge tunne sees, et põhimõtteliselt silmapilk veel ja ongi aeg koju minna!
Ja selle viie tunni sees nagu ei jõuagi õieti midagi ära teha. Lahkudes jääb sinuga lihtsalt nimekiri asjadest, mida sa oleksid soovinud teha, aga milleni ei jõudnud.
Täna jalutasin Kadriorus ja lugesin seal päikese käes oma koolitusmaterjale uuesti üle. Kohvitasin ja WhatsAppisin nagu metsaline ning üleüldse on mul praegu natuke kevad südames.
Aa, ja tallinlane olen nüüdsest ka. Mitte enam metsaline tegelikult. Seda viimast veel ainult käitumiselt, aga mitte juriidiliselt.
Ja kui ma Kadriorus trammi peale istusin, sisenes koos minuga ka üks elegantselt riides naine ja tema väikene tütar. Nad olid nähtavasti just käinud restoranis.
"Kas sulle meeldis seal?" küsis ema tütre jaoks istet alla tõmmates.
"Jaa."
"Mis sulle kõige rohkem maitses?"
"Sai!"
"Sai? Kas sulle šokolaadikook ei maitsenud?"
Kujutasin ette, kuidas nad tellisid terve vägeva mitmekäigulise eine, ja lapsele maitses kõige rohkem toidu kõrvale toodud sai. Klassikalised lapsed :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar