Mõtlesin, et käiks vahepeal kinos, kuigi see pole üldse minu moodi. Märkasin kavas ühte prantsuse filmi, pealkirjaga "Juste la fin du monde" ehk "Kõigest maailmalõpp". Näitlejate seas olid Lea Seydoux, Marion Cotillard ja Vincent Cassel, kes kõik mulle meeldivad, nii et juba nende pärast tundus hea valik. Samuti tahtsin väikest vaheldust Hollywoodi filmidele, mis on üldiselt kõik, mida ma vaatan.
Juba filmi esimeste minutite jooksul selgus, et olin teinud valearvestuse. Head näitlejad ei suuda palju parandada, kui stsenaarium on nii kehv.
Film ise oli adapteeritud mingist näidendist ning seda oli tegelikult ka tunda. Tegelasi oli ainult viis ja mitte midagi erilist ei toimunud, peale söögilauas istumise ja rääkimise. Seda oleks võinud vaadata teatrilaval, aga head filmi sellisel kujul küll ei saanud.
Lugu seisnes selles, et peategelane, kirjanik, kes ei olnud oma pere külastanud kaksteist aastat, sõitis neile lõpuks külla. Tal oli neile teatada uudis, et kaua ta enam ei ela, aga ta ei teadnud, kuidas seda öelda, ja ette rutates, ega ta terve filmi jooksul eriti sõna suust ei saanud. See tegelane, keda mängis keegi Gaspard Ulliel, lihtsalt tšillis terve filmi, kuulas, kuidas ta pereliikmed ta ümber võimlesid, ja naeratas lollakalt, öeldes parimal juhul kaks või kolm sõna vastuseks. Tal oli põselohk, aga ainult üks, ja vaadates terve filmi seda lollakat põselohku, hakkasin ma seda nägu, seda tegelaskuju ja seda näitlejat sügavalt vihkama. Tegelikult ei olnud peale poolt tundi filmi enam ühtegi viiest tegelaskujust, keda ma ei oleks tahtnud rusikaga näkku lüüa. Tõesti. Terve see lugu oli nii närviajav, mõttetu ja mittekuhugiviiv. Nad istusid söögilauas ja üritasid üksteisega suhelda, aga kõik aina norisid teineteise kallal. Tõsiselt. Terve film kulges nii, et keegi ütles midagi, keegi vastas ja siis hakkas keegi kuskilt karjuma, et mida kurat sa praegu ütlesid ja miks sa niimoodi ütlesid, ja siis see teine karjus talle vastu, et mida sa sõimad mind, ja siis keegi kuskilt nurgast ütles, et Antoine, püüa olla, mille peale Antoine (keda mängis Vincent Cassel) võttis veel suuremad tuurid üles, et mida sa Antoine'itad mind, kurat! Kusklt nurgast ütles ema, et lapsed-lapsed, ärge tülitsege, ja siis läks kõik täpselt sama ringi pidi edasi.
Välja arvatud peategelane, kes ei öelnud vist kolme järjestikust lausetki. Ta lihtsalt jõllitas, vaatas maha või naeratas totakalt. Poolteist tundi järjest.
See ei saa ju olla päriselt ühe filmi peategelane?
Peale selle õuduse otsasaamist guugeldasin filmi arvustusi. Tahtsin näha, kas keegi veel minuga nõustub. Leidsin, et paljud välismaised kriitikud tegid filmi tõepoolest maatasa, aga prantsuse kriitikutele meeldis see ülekõige, teenis ka suure kassatulu ja hulga Cesareid, mis on prantsuse filmiauhinnad.
Tõesti? Ma saan aru, et prantslased on patriootlikud, aga see käkk? Seal nimekirjas oli muuseas Cesar parima toimetamise (editing) eest. Kuidas see saab võimalik olla? Ühes stseenis kurdab Lea Seydoux' tegelane, et ta nägu sügeleb, et asi peab vist olema meigis, mida ta muidu ei kasuta, ja võtab oma meigi raevukalt maha. Ma hingasin selle koha peal kergendatult, sest see oli tõeliselt ebaõnnestunud meik. Kaks sekundit hiljem istub aga Lea Seydoux voodil, ikka see meik peal! Kui see pole kehv toimetamine, siis ma ei tea. Samamoodi käis Marion Cotillardi tegelane päeva jooksul ringi, meik kord peaaegu ära hajunud, siis tugevam, siis vaevumärgatav, siis tugev.
Oooh, kui ma vaid mõtlen Cotillardi tegelasele, kes oli kokutav, vaevu sõnu suust saav naine, kes paistis mitte oskavat prantsuse keelt ja kelle ainus ülesanne oli kogu aeg "Antoine!" hüüatada... Tema oli tugev number kaks minu rusikaga-näkku-nimekirjas.
Ah, ma ei teagi. Peamiselt olen ma vist tänulik selle eest, et ma praegu sellest kinosaalist väljas olen ja seda vaatama ei pea. Aga mingid armid jäävad minu hinge igaveseks.
Režisöör oli ise öelnud, et tegu on tema parima filmiga seni. Oh nooooooo! Ma ei tahaks teisi näha :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar