Täitsa lõpp, milline reede tunne mul peal on. Tabasin end mitu korda mõtlemast: "Nädalavahetus!", aga siis tuli meelde, et alles kolmapäev on. Eks see tunne tuleb sellest, et mul mitu vaba päeva ees.
Käisime emaga nädalavahetusel kinos, "Sangareid" vaatamas. Filmi pakkusin mina juba ammu välja ja see üllatab mind ennastki, sest uskuge, mina ei ole seda kilda, kes eesti filme toetaks või armastaks. Minu tavaline argument on, et kõik eesti filmid on masendavad. Aga noh, tegelikult ei ole ju. Küllalt palju on komöödiaid ka. Ja üldse on eesti filmil praegu mingi hea ajastu. Tehakse hästi ja asjatundlikult ja päris palju.
Tiina oleks minu üle uhke :D Talle meeldib alati eesti filme toetada.
"Sangarid" igatahes läksid minu meelest päris täppi. Läksime kinno, oodates midagi naljakat. Nalja ka sai. Mina olin üks neist, kes kinos teistest rohkem naeris. Okei, eks oli üht-teist labast ka, aga nii mõnigi nali oli pihta. Aga üllataval kombel oli see film isegi natuke kurb. Pani mõtlema ja kaasa elama. Hea filmielamus.
Film räägib kolmest Nõukogude aja lõpul Rootsi pagenud eesti noorukist, kes harjunud hangeldama ja haltuurat tegema ning õnnelikult pärale jõudnuna ei oska endaga enam midagi hästi peale hakata. Rootsi ühiskond võtab nad küll meediakära ja õnnesoovidega vastu, aga soovib omalt poolt ka midagi saada.
"Mida kuradit, tööd oleks me võinud ju Eestis ka teha!"
Sangarid Sangariteks, pärast läksime empsiga vanalinna jalutama ja Olde Hansasse istuma, sest ema polnud seal varem käinud ja tahtis. Olde Hansa on tõesti meeleolukas koht, aga ülikallis. Mina oma raha eest seal ei käiks. Aga noh, me ainult jõime paar drinki. Ühel hetkel vaatas ema klaasistunud pilgul kaugusesse ja sosistas: "Timukas!"
Ma kehitasin õlgu, mõeldes, et ema on ära flippinud. Mis seal siis ikka. Pool tundi hiljem nägin aga ise ka, kuidas mingi timukakostüümis mees külalisi teisele korrusele viis. Peab ikka olema julgust sellisega kaasa minna. Olde Hansa on ju üleni pime ka.
Meie kõrval istunud välismaalastest üks mees tsipa näugus korraks ja laulis muusikale kaasa. Ema võpatas ja silmitses mind õudusega.
"Täpselt nagu sina. Sa nakkad!" ütles ta dramaatiliselt.
Ma nakkan? Kas millegi hea külgehakkamine ei peaks olema natuke parema sõnaga kirjeldatud?
Ega seda eitada saa, et mulle näuguda meeldib. Üleeile ajasin oma asju ja olin tunnistajaks, kui vanemteenindaja kassapidaja selja taha läks ja vallatu näoga natuke näugus.
"Kui kummaline, et sa just niimoodi tegid!" ütlesin ma. "Ma käisin pool tundi tagasi tema selja taga täpselt samamoodi näugumas. Aga ta vist ei kuulnud."
"Kuulsin küll," ütles kassapidaja. "Sina näugusid hästi vaikselt. Sa oled nagu kassipoeg ja tema on suur kass."
Selle peale hakkasin mõtlema, kas ma ikka olen õigel teel, et uuel töökohal mind tõsiselt võetaks ja oleks mingit autoriteeti. Hm... võib-olla on natuke arenemisruumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar