Milline sulnis pühapäevahommik. Ma suutsin end üpris varakult üles ja pesema ajada, sest tahan täna ka päriselt välja minna ja midagi teha, aga algatuseks on hea tšillida ja juua maitsekohvi, mille ema ja Liis mulle kinkisid. See maitseb nii sametiselt ja mõnusasti. Ja lõpetasin just Kivirähki "Maailma otsas" teistkordse läbilugemise. See läks nii kiiresti, paar bussisõitu ja raamat läbi. Muuseas, tegemist on ühega vähestest, kui mitte ainukese Kivirähki raamatuga, mis pole täiesti kiiksuga. See on enam-vähem normaalne, lihtsalt soojalt ja armsasti kirjutatud. Natuke nukker ja natuke naljakas.
Yolo-grupis toimub praegu kahtlane sünkroonmõtlemine. Mina saatsin üks hommik enne tööleminekut Natile ja Mikole kiire meili, mille pealkirjaks HÄIRE ja sisuks, et me peame kiiresti kokku saama, kui kõigi graafikud vähegi võimaldavad.
Whatsappi minnes selgus, et Miko oli sinna eelmisel õhtul täpselt sama kirjutanud. Nati peab ennast ikka kuningannana tundma, kõik aina ajavad teda taga :D Siis aga hakkasime graafikuid võrdlema ja ei, meil ei ole terves märtsis ainsatki päeva, mis kõigile sobiks. Kolme inimese töögraafikud - mis teha... Ja opereerime me üldse praegu kolmes eri linnas.
Aga ma olen positiivselt meelestatud, et kunagi me kohtume ikka :D
Positiivsusest rääkides tuleb mulle praegu meelde oma uue töökoha koristaja. Neid on seal mitu tükki, aga üks venelanna on mulle kohe erilise mulje jätnud. Ta on üks rõõmsamaid inimesi, keda ma elus kohanud olen. Muudkui ümiseb endamisi oma toimetusi tehes, naeratab kõigile ja vabandab ette või taha, kui kellegi vastu juhtub põrkama (enamasti jään mina ise talle ette, sest ma olen kohmakas). Ükspäev läksin tööle ja tervitasin teda, tema aga vastas: "Tere, kallike!" No kas pole armas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar