Mulle meeldib teiste inimeste kõnelusi pealt kuulata. Tegelikult olen selleks praegu sunnitud, sellest ajast saadik, kui mu kõrvaklapid katki läksid. Muidu olid mul tavaliselt kogu aeg klapid kõrvas, mis jälle omakorda pole hea. Esiteks mõju kuulmisele, ja teiseks see kuidagi kalestab sind muusika suhtes. Kui sa peale tükki aega kõrvaklappide puudumist need jälle kõrva saad ja pikal bussisõidul midagi kuulama hakkad, on see tavaliselt nii hea elamus.
Igatahes ükspäev istusid minu taga bussis isa oma väikese pojaga.
"Mis on kolju?" küsis poiss.
"Kolju on sinu pealuu," seletas isa. "See kaitseb sinu aju."
(Issand, kuidas mulle meeldib kuulata, kuidas vanemad oma lastega tegelevad ja neile maailma seletavad. Eriti isad. Sest isad veedavad tavaliselt lastega palju vähem aega kui emad.)
"Kas sinu aju on näha?" küsis poiss.
"Ei ole. Sinu aju on sügaval pea sees. Kui seda näha oleks, siis oleks su pea ja pealuu kõik katki ja sa ise oleksid surnud."
"Aga kas minu aju on näha? Siit kohast?"
"Mis kohast? Ei, see on lihtsalt kärn. Sul on kulmu juurest katki."
Selle koha peal oli mul natuke tegemist, et naeru tagasi hoida. Vahva igal juhul.
Teisel hommikul istusid mu taga kaks joodikut ja rääkisid oma eludest. Üks korrutas kogu aeg, et mingit ümbruskonda ta teab hästi, sest seal elas kunagi ta sõber. Ta rääkis sellest nii kaua, et ma oleksin peaaegu ümber pööranud ja nähvanud: "Jah, me saime aru!"
Aga siis hakkasid nad filosofeerima. Nad rääkisid, kui oluline on üksteist aidata, kui hommikul on halb olla (ehk, nagu ma oletan, räme pohmakas).
"Mina pakun alati teisele klaasi, kui ma näen, et tal on halb," kinnitas üks. "Ma ju tean, mis tunne see on."
"Ega see on üks bumerang," ütles teine targalt. "Kõik tuleb sulle ringiga tagasi nagu bumerang. Üks hommik pakud sina teisele, teine hommik pakutakse sulle."
"Ega mõni ei paku ka. Mõni on kade."
"Äh, siis pole vajagi," viskas teine käega. "Ise teab. Siis pole vajagi, kui ta ei taha anda."
Ühistransport on tõesti osa elukoolist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar