Teejoomine kui elamus

Varem ei ole ma tähele pannud, et me Tiinaga ühtemoodi riides käiks, aga peale seda, kui me samasuguse kampsuni ostsime, on midagi klikkima hakanud. Jalutasime eile vist Vero Modas, kui ma Tiinale ühte ilusat mantlit näitasin.

"Jaa," ütles Tiina, "ma olen seda mitu korda vaatamas käinud. Oi, nüüd on selle hinda veel alla lastud..."
Ta jäi mantli ette nõutu näoga seisma, nii et mul hakkas juba kahju, et talle kiusatust tekitasin.

Järgmiseks haarasime me täpselt samal hetkel kinni ühest kreemikast kampsunist ja hüüatasime: "Kui pehme!"

Sellest sai Tiina jaoks järgmine kiusatus. Ta proovis seda selga ja küsis mõtlikult: "Aga kas mul on seda vaja?"

"Aga see on nii ilus," ütlesin mina. "Stiilne."

Jätsime kampsuni "settima", et kui väga piinama jääb, siis tuleb teinekord tagasi tulla ja ikkagi ära osta. Läksime hoopis mulle uusi kindaid valima. Üldiselt tundub praegu hea aeg kinnaste ostuks, sest seoses talve peatse lõppemisega on neil hinda alla lastud. Aga samas on neil alles ainult kõige väiksemad suurused, kuhu isegi minu pisike käsi sisse ei mahu.

Me seisime tükk aega Mohitos ja proovisime kõiki kindaid. Lõpuks sain aru, et need, mis mulle meeldisid, ei mahtunud reaalselt mulle kätte. Nad võisid ju ilusad olla, aga ma ei saanud neid päriselt kanda...

Oma kindad leidsin hoopis Montonist, kus olid samamoodi päris head allahindlused.

Einestama läksime Taskusse Da Vinci restorani, kus on tsipa liiga kallid hinnad, aga see-eest mõnus õhustik ja hea teenindus. Ma tellisin juustupitsa, mis tundus kohale saabudes hiiglaslik, nii et anusin Tiina abi. Asi lõppes sellega, et sõin kõik nagu naksti ära ega tundnud pärast isegi, et kõht oleks eriti täis. Kes teeb, see jõuab.

Aga mis mulle eriti meeldis, oli see, kuidas seal teed serveeriti. Me võtsime mõlemad erinevad pakiteed. Need toodi lauda, automaatselt kõrval nii mesi kui suhkur, alustassid stiilselt musta värvi, juures armas teekannukujuline alusekene, kuhu pärast oma teepakk panna, ja kolm pisikest värvilist liivakella: kolme, nelja ja viie minuti kestvusega. Teenindaja ütles, et teepaki tagaküljel on kirjas, kui palju seda tõmmata tuleb lasta. Panime liivakellad jooksma ning kui Tiina aeg täis sai, karjatasin ma dramaatiliselt.

See oli alles teejoomine kui elamus :D

Ja ma jõudsin parajasti istuda Tallinna bussi peale, kui Tiina õnneliku sõnumi saatis, et oli tagasi läinud ja ilusa kampsuni ikkagi ära ostnud. Ju siis jäi piisavalt piinama.